Angelika Kadarik jõuab palju. Ta on ühekorraga Kose muusikakooli viiuli-, solfedžo- ja ansamblimängu õpetaja, muusikakooli keelpilliorkestri ja folkansambli Pillipiigad juhendaja ning Tallinna poistekoori ettevalmistuskooride dirigent.

„Elurütm on selline, et kolm pikka päeva, esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel olen Kosel, teisipäeval ja neljapäeval Tallinnas. Nädalavahetustel valmistan ette kontserte ja festivale, kirjutan projekte ja teen muud sellist.” Ka tänavusest laulu- ja pillipeost võtab ta osa mitme kollektiiviga.

Muusikukutse valis Angelika Kadarik vanemate eeskujul. Tema isaisa oli Märjamaa kirikuõpetaja ja organist. Isa õppis lapsena Pärnu lastemuusikakoolis akordionit, ema Tallinna lastemuusikakoolis viiulit. Nad kohtusid Georg Otsa nimelises muusikakoolis ja pärast muusika kõrghariduse omandamist läksid Kose keskkooli muusikaõpetajateks. Aastal 1978 asutasid Tiit ja Juta Helilaid koos Kose muusikakooli, mille on lõpetanud viiuli erialal ka nende mõlemad tütred.

Angelika ütleb, et muusikakooli loomine on olnud tema vanemate elutöö. „Nad alustasid nullist ja nüüdseks on lõpetanud juba 35 lendu. Minu ema õpilased esimestest lendudest olid näiteks näitleja Marika Vaarik ja ooperilaulja Mati Kõrts. Mu vanemad ise on olnud muusikaga tihedalt seotud ja tahtsid pakkuda professionaalset muusikaharidust ka siinsetele lastele.”

Tiit Helilaid on kooli direktor ja Juta Helilaid muusikaajaloo ja orkestrite õpetaja praeguseni. Vahepeal on juhtunud see, et ka mõlemad tütred on samas koolis õpetajad. „Mina tulin Kose muusikakooli õpetajaks kohe pärast Otsa-kooli 1990. aastal ja olen siin järjest olnud 24 aastat,” räägib Angelika, kes Eesti teatri-ja muusikaakadeemiasse astudes valiski erialaks muusikapedagoogika ja koorijuhtimise. Tema noorem õde Glaire Helilaid-Ruben on hinnatud viiuliõpetaja.

Angelika tunnistab, et peab oma kohuseks ja missiooniks vanemate alustatut edasi viia. „Mulle meeldib areneda ja õppida, meeldivad väljakutsed, seepärast olen alati teinud mitut asja korraga, aga õpetajatöö Kose muusikakoolis on olnud ja jäänud. Sellest ei raatsi ma loobuda. Siin on lihtne oma ideid teostada, sest me kõik mõtleme ühtmoodi. Küllap just tänu sellele, et ajame ühte asja ja hoiame perena väga kokku, on tulnud ka saavutused.”

Kose kooli viiulikoolkond

Kose muusikakoolis õpib 120 last: 80 põhiõppes ja 40 ettevalmistuses. Viiuliosakonnas on praegu 27 õpilast. „Viiuliosakonnal on kujunenud aastatega hea maine, viiulit tahetakse õppida,” kinnitab Angelika. „Kunagised õpilased toovad siia oma lapsed, sest nad teavad, et siit saab hea hariduse. Meie lõpetajaid oodatakse õppima Tartu H. Elleri ja Tallinna G. Otsa nim muusikakooli, mitmed on läinud edasi Viljandi kultuuriakadeemiasse, Eesti teatri- ja muusikaakadeemiasse ning Helsingi konservatooriumi. Koolist on võrsunud sellised tuntud muusikud nagu Sandra Nurmsalu, Eliise Urke, kes olid minu viiuliõpilased kaheksa aastat, Karoliina Kreintaal, kes juhendab pärimusmuusikaansamblit Viljandi muusikakoolis, ja väga paljud teised. Aga selline koolkond ei teki päevapealt, see võtab aega. Kuna muusikaõpe on sisuliselt individuaalõpe ja seetõttu kallis, olen kuulnud ka kõhklust, kas üldse on vaja väikeses kohas anda nii professionaalset muusikaharidust.” Angelika on veendunud, et ka väikesest kohast võib sirguda suuri andeid, neid ei tohi märkamata ja arendamata jätta. Oma senise töökogemuse põhjal võib ta kinnitada, et kui lapsesse uskuda, tulevad ka tulemused.

Feeling’uga rahvamuusika

Õpilaste pillimänguoskusele tuleb päris kindlasti kasuks, et koolis on oma keelpilliorkester, millele Juta Helilaid pani aluse juba kooli algusaastatel, ja folkansambel Pillipiigad, mis on tegutsenud 27 aastat.

Oma ema suureks teeneks peab Angelika seda, et Juta Helilaid hakkas teismelistele folk- ja pärimusmuusikat tutvustama. Alates 1996. aastast on ema ja tütar teinud seda koos. „Kuna ka mind pärimusmuusika huvitab, läksin pärast EMTA lõpetamist emale nii keelpilliorkestri kui ka Pillipiigade juurde appi. On tore, et rahvamuusika juurde jõuab üha rohkem noori. Oleme püüdnudki viljeleda eri stiile, folgist popini, et lapsi innustada. Ja kui varem mängisime ansambliga rohkem seatud lugusid, siis viimasel ajal oleme võtnud pigem viisimotiivi ja selle põhjal improviseerinud. See, kui nooti ees ei ole ja muusika sünnib vahetult laval, avardab laste fantaasiat ja on põnev. Folkmuusika puhul ongi kõige olulisem feeling, mis koos musitseerides ja improviseerides tekib.” Ka juhendajad ise on esinemise ajal alati laval, mängivad pilli ja laulavad koos lastega.

Enda muusikakoolis õppimise ajast on Angelikal samuti meeles, et ansamblimängul oli tähtis osa. „Üks põhjus, miks me ka praegu koolis ansambleid ja eri koosseise loome, ongi see, et lapsed alustatut pooleli ei jätaks, vaid oma annet edasi arendaksid. Andekate laste kõrval on alati vähem andekaid, kuid töökaid lapsi. Ansambel ühtlustab taset ja annab võimaluse kõigile. Kõigist ei tule soliste, ei peagi tulema. Aga just see ühistunne, mille ansamblimäng annab, innustab ja paneb edasi püüdma.”

Pillipiigadega Euroopas

Pillipiigade tuntus on aasta-aastalt kasvanud – nendeta ei möödu ükski tähtsam rahvamuusikapidu ja -festival Eestis. 2006. aastal sai ansambel kõrgema kategooria, aastal 2010 pälvis Harjumaa kultuuripärli tiitli. Pillipiigad on hinnatud ja oodatud ka kaugemal. „Oleme Pillipiigadega peaaegu kogu Euroopa läbi käinud ja päris palju auhindu koju toonud,” tunnistab Angelika. „Festivale, kontserte, konkursse toimub väga palju. Paraku igale poole ei jõua, raha seab piirid. Viimastel aastatel oleme valinud igal aastal kaks välismaareisi ja kaks festivali Eestis.” Sõiduraha leidmiseks tuleb juhendajal õhtutundidel üsna sageli projekte kirjutada. Kuna ansamblid mänedžeri palgata ei jaksa, on paratamatus, et kogu reisi ettevalmistustöö tuleb endal ära teha. Paljusid sõite on aidanud rahastada lapsevanemad.

Selliste sõitude kasutegur on Angelika Kadariku arvates hindamatu. „Üks väga põnev kogemus on olnud tuntud viiuldaja ja dirigendi Vladimir Spivakovi heategevusfondi andekate laste festival Moskvas. „Osalesime seal 2010. ja 2013. aastal ja tulime mõlemal korral ansamblite arvestuses laureaadiks. Sellel festivalil osaleb maailmast üle tuhande 7–15-aastase lapse. Just sellistel suurtel kokkusaamistel on hästi näha, kuidas eri rahvakultuuride tantsud, laulud ja pillilood segunevad. Meie võtame teistelt midagi üle, nemad õpivad omakorda meilt. Tähtis on, et lapsed näevad, kuidas see koostöö sünnib.” Kaks aastat järjest käisid Juta Helilaid ja Angelika Kadarik Eesti noorte viiulikoori õpetajatega Šveitsi Steiner-koolide kutsel muusikaõpetuse õppekava raames õpilastele eesti folkloori ja rahvamuusikat õpetamas. Kahe nädala jooksul tegeldi muusikatunnis ainult eesti rahvatantsude, laulude, pillilugudega. Klassiseinal rippusid igasugused pillid, mis kõik olid laste käsutuses, ja lõpuks toimus kontsert.

Rõõm laulupoistest

Tallinna poistekooriga puutus Angelika Kadarik esmalt kokku oma poja kaudu, kes õppis Tallinna 21. keskkoolis Lydia Rahula muusikaklassis ja laulis kooris. „Käisin Lydia Rahula palvel kooriga 2003. aastal Kanada Newfoundlandi reisil lapsevanema ja viiulisolistina kaasas ja kandsin ette Mart Siimeri uudisteose. See oli üsna keeruline ülesanne, aga põnev. Kuna mul oli varasem kooridega töötamise kogemus – olen juhatanud üle kümne aasta nii mudilas-, laste- kui ka naiskoori –, tegi Lydia Rahula 2005. aastal mulle ettepaneku tulla Tallinna poistekoori Primo ja Secundo ettevalmistuskooride dirigendiks. Sain enda hoolde terve poisteväe, peaaegu sada poissi vanuses neli kuni kümme aastat.”

Angelika tunnistab, et töö poistega meeldib ja sobib talle. „Tüdrukutega tuleb tulemus kiiremini ja kergema vaevaga, sest nad on distsiplineeritud ja töökad. Aga kontserdil võtavad poisid end rohkem kokku ja neil õnnestub kõik väga hästi. See rõõm, mida ma poistega laval olles saan, on kirjeldamatu. Kummagi kooriga on tunnid kaks korda nädalas – harjutame laule ja õpime solfedžot. Lisaks kontserdid, ettelaulmised, konkursid, festivalid. Tallinna poistekoori nimi paneb kohustuse latti mitte alla lasta. Eelmisel aastal sai Primo ettevalmistuskoor Tartu meestelaulu seltsi korraldatud võistulaulmisel esikoha. Võidud innustavad nii lapsi kui ka õpetajaid. Sama asi on kontsertidega. Mai lõpus Mustpeade majas toimunud ettevalmistuskooride kontserdil oli saal puupüsti täis, rõdu samuti. Seal ei esitanud me laulupeo laule, vaid juba uut kava. Laulupeo laule laulame kuu aja pärast laulupeol.”

Huvitav laulupeokava

Angelikal on praeguseni meeles 1980. aasta laulupidu, kus ta Erich Loidi noorte viiuldajate ansambliga osales. „Olin siis kümneaastane. Meile kõigile tehti lumivalged punaste äärtega vormid. Marssisime, pillid käes, üle Kalevi staadioni, võtsime rivvi, ja mängisime.”

Tänavusel laulupeol kannab Angelika oma emaema valmistatud Pühalepa rahvarõivaid. „Vanaema oli kõva käsitöötegija. Meie pere rahvarõivad on kõik tema tehtud. Emal on Kose ja õel Muhu omad.”

Kose muusikakooli õpilased võtavad peost osa nii rahvamuusikute kui ka sümfooniaorkestri ridades. Laulupeoks õpiti selgeks kuus sümfooniaorkestrite teost ja 13 rahvamuusika pala, kokku 16 lugu. Pillipidu saab alguse 3. juuli õhtul Kadrioru kunstimuuseumis, peakontsert on 4. juulil lauluväljakul. Keelpilliorkester astub koos sümfooniaorkestritega üles 6. juulil ka laulupeokontserdil laululaval. Keelpilli- ja sümfooniaorkestrite kava on tänavu Angelika hinnangul huvitav, aga väga raske. „Mängime Eduard Tubinat, Villem Kappi, Tauno Aintsi, samuti Veljo Tormise „Kevade” filmile kirjutatud muusikat, mida polnud lihtne omandada. Omal ajal, kui „Kevade” filmi tehti, olevat ERSO kuuldavasti seda muusikat mitu päeva sisse mänginud, nüüd mängivad seda lapsed. See on huvitav kogemus. Poistekooride laulud on väga õnnestunult valitud, need on just sellised, mida lapsed tahavad laulda ja mis lauluväljakul loodetavasti hästi kõlavad. Laste jaoks on suur elamus juba see, et saab tuntud dirigentide käe all mängida.”