Lastekirjanik Heljo Mänd on kirjutanud raamatu „Sammaldunud auto”, mille peategelase, 7-aastase Ole mõttemaailma kaudu saab aimu Waldorfi pedagoogika väärtushinnangutest. Mõni lugeja tunneb Olet juba Männi varasemast raamatust „Tuulehunt”, kus ta oli veel lasteaialaps. Nüüd aga sõidab esimese klassi poiss igal hommikul rongiga Nõmmelt Keilasse kooli.

Raamat on kirjutatud Männile omaselt rahulikus, kuulamisele ning kaasa- ja edasimõtlemisele suunatud stiilis. Teost läbiv joon on looduslähedus ja -armastus, samuti looduse jälgimine ja sellest oma päevades eeskuju võtmine. Tähtis on ka usaldus ja märkamine.

Siin on lihtsad lood Ole igapäevaelust nii kodus kui ka koolis, mis muu seas sisaldavad tõenäoliselt rohkem või vähem Waldorfi pedagoogikaga seotud detaile, näiteks küünalde põletamine tunni alguses, matemaatika õpetamine maitsete või emakeele õpetamine looduse kaudu, vana ja harjumuspärase väärtustamine, iseärasuste aktsepteerimine ning kogu klassi kutsumine sünnipäevale. Mõnusaid mõtteid toetavad Kamille Saabre rahulikud pildid.

„Sammaldunud auto” nimilugu räägib nii suvel kui ka sügisel, talvel kui ka kevadel ühe maja ees seisvast autost, mida Ole koduteel ikka ja jälle näeb. Ühel päeval märkab ta, et autole on hakanud peale kasvama sammal. Väike poiss mõtleb, kui tore oleks, kui kõigile maailma autodele kasvaks peale samblakate koos puudega, millele linnud teeksid oma pesa.