Vanemuises saavad tuleva aasta veebruaris nädalase vahega lavaküpseks kaks uuslavastust, mis mõlemad põhinevad tuntud romaanidel ning tegelevad sügavuti ja ausalt eestlaste mineviku, oleviku ja tulevikuga.

19. veebruaril esietendub Sadama­teatris Tanel Jonase lavastus „Meie oma tõde, meie oma õigus”, millele on Anton Hansen Tammsaare teoste põhjal kirjutanud dramatiseeringu Urmas Lennuk. Tammsaare „Tõe ja õiguse” teemadega on tuttavad tõenäoliselt kõik eestlased ning selle teose põhjal on loodud Eesti teatrites ilmselt ka kõige arvukamalt lavaversioone. Jonase lavastus ei too sündmustikku tänapäeva, vaid on ajastuülene. „Elu, surm, armastus, vihkamine, kadedus, üksteise aitamine − need on igavikulised teemad, mida ei ole vaja siduda konkreetse aja või ruumiga,” märgib Tanel Jonas. „Lavastus, mille aineks on elu alusväärtused, peaks lisaks küsimuste õhku paiskamisele pakkuma neile ka vastused,” avab ta oma lavastajakreedo.

Küsimusele, keda tema lavastus võiks kõnetada ja puudutada, vastab Tanel Jonas: „Isasid ja poegi ning ka emasid ja tütreid. Loodan, et lavastust tulevad vaatama nii noored vaatajad kui ka juba küpsed inimesed.”

28. veebruaril jõuab Vanemuise suures majas publiku ette Tiit Palu lavastus „Kui tuvid kadusid”. Tegemist on Sofi Oksaneni näidendiga, mille autor dramatiseeris oma samanimelise romaani põhjal. „Kui tuvid kadusid” jätkab Eestit puudutavat teemaringi, millega Oksanen alustas romaanides „Stalini lehmad” ning „Puhastus”. Neist viimase lavaversioon esietendus Vanemuises 2010 aasta sügisel.

„Kui tuvid kadusid” tegevus toimub Eestis kolme okupatsiooniaastakümne jooksul, 1941−1965, teemadeks armastus, petmine, sõda, võimuvahetused, kohandumine võõra võimuga, reetmine jne. Autor vaatleb kahe peategelase õnnetu abielu kaudu eestlaste ühe põlvkonna vastuolulist võitlust ellujäämise, õnne ja armastuse eest.

Lavastaja Tiit Palu sõnul on Sofi Oksanen maailmakirjanik, kes oma teemad leiab Eesti lähiajaloost. „Kui tuvid kadusid” on antiikselt võimas lugu inimestest ja nende saatustest läbi aegade ja režiimide sõjast tänase Eestini. Peategelased on verinoored naised ja mehed, kelle eludele lööb pitseri sõda. Teatrile on tähtis olla koht, kus kaalutakse eri tõdesid − seda nii kunstilise tõlgenduse mõttes kui ka ajaloo seisukohalt,” põhjendab Vanemuise draamajuht ja lavastaja Palu oma näidendivalikut.