Aukartus teaduse vastu – nõnda sõnastas akadeemik Raimund-Johannes Ubar oma loengu pealkirja (Nikolai Alumäe medali laureaadi loeng, TTÜ, 29.09). Taustast: Nikolai Alumäe medal on Eesti teaduste akadeemia kõrgeim autasu informaatika ja tehnikateaduste vallas. Seda antakse välja kuni kord nelja aasta jooksul. Alumäe medal oli üks esimesi, see asutati samal aastal, 2003, kui Karl Schlossmanni medal arstiteaduses ning Paul Ariste medal sotsiaal- ja humanitaarteaduste alal. Medali juurde käib akadeemiline loeng. Raimund Ubari loeng asetus konteksti: teaduse finantseerimise reform on ummikus, riiklikku poliitikat tuleb muuta.
Akadeemik Jaak Aaviksoo sedastab eelmise reede Sirbis, et ülikoolide peamine eesmärk ja olemasolu õigustus on õpetada üliõpilasi. Pöördudes nende paljude poole, kes hüüatavad „Aga teadus!?”, jätkab ta, et „tänapäeva maailmas tuleb tõdeda, et nn teadusülikoolid moodustavad vaid väikese osa kõigist ülikoolidest. Tugevaima kõrghariduskuvandiga USA-s on üle 4000 kõrgkooli. Neist sadakond ehk alla kolme protsendi jagab ligi 75 protsenti riiklikust teadusrahast ja üle 2000 jaoks on teadustöö pigem õppejõudude hobi kui tööülesanne. Ka viimaste hulgas on suurepäraseid ja väga kõrgelt hinnatud (loe: kõrge õppemaksuga) ülikoole. Seega tuleb julgelt tunnistada, et üliõpilased on esmatähtsad.”
Ülikool vastutagu?
Aaviksoo sõnul tuleb ülikoolil hea seista ja mingil määral kindlasti ka vastutada üliõpilaste heade töö- ja karjääriväljavaadete eest. „Mingil määral” – see on küllalt ebamäärane sõnastus, mille all annab mõista seda ja teist. Üsna loomulikult vastutab lasteaed teatud määral lapse edasijõudmise eest koolis ja kool oma lõpetaja edasijõudmise eest ülikoolis, aga kohaldada ülikoolile vastutus üliõpilase töölesaamise eest tundub natuke kohatu. Üliõpilaste puhul pole tegu siiski lastega. Täiskasvanu vastutab ise oma valikute ja õpingute eest – kus ja kuidas ning kas üldse õppida.
Nagu öeldakse, pole mõttekas rikkuda terviklikku ja sisutihedat teksti rumalate küsimustega, aga huvitav oleks siiski teada, mida võiks see „alla kolme protsendi” paralleel tähendada Eesti oludes. Mis ülikoolid pudeneksid läbi sõela? Järjepideva reformimise tulemusel on ju nõnda juhtunud, et iseseisvaid teadusasutusi on ülikoolide alla sattunud. Meenub omaaegne kuulus ajaloo instituut, mis seisab TLÜ akadeemiliste üksuste nimekirjas auväärsel esimesel kohal, ja seda muidugi õigustatult. Ajaloo instituudi n-ö rahvusteaduspotentsiaal on aga n-ö teadusbürokraatia poole pealt kõvasti küsitavaks kuulutatud. Aaviksoo järgi on väikeriigile pea ainumõeldav teaduse koondumine ülikoolidesse ja uurimistöö kvaliteedil põhinev rahastamine. Pole siiski suurt vahet, kas teadusasutus kuulub ülikooli või on üsna iseseisev – väidetavalt on teadlasi sunnitud koondama ka eesti keele instituut.
Teadusülikool vs kutseülikool
Kui juba leidub üksikuid nn teadusülikoole, kuidas siis nimetada ülejäänud rõhuvat enamust – nn kutseülikoole? Kutseülikooli puhul aga jäävad rahvusteadused loomulikult mängust välja. Kuid üks mis kindel – ei saa ülikool läbi professoriteta, samuti kui ilma vana hea sädeleva akadeemilise loenguta. Professor jäägu oma liistude juurde. Eks võib muidugi kutsekooliõpetajad professoriteks ümber nimetada, nagu vanas heas Euroopas tavaks … Arvutitehnika ja -diagnostika professori Raimund Ubari sõnul ei ole ametioskused ülikooli pärusmaa. Ülikooli ampluaa on haridus, loominguvõime, erialateadmised. Üks jaapanlane olla kunagi öelnud, et ei tea tema, mis on Jaapani teaduse edukuse põhjus, aga tema arvates on see püüd anda oma lastele paremat haridust, kui nemad ise on saanud.
Raimund Ubar kinnitab, et olla teadlane tähendab olla alati poolel teel: algul üksinda ja siis, kui üliõpilastest saavad kolleegid, on juba, kellelt õppida. Teadus on hoomamatu ja haaramatu. Akadeemik Ubari jaoks seostub aukartus teaduse vastu ühtlasi põhjatus taevas siravate tähtede ja suure kuuga – selle imega, et viidi inimene kuule ja toodi tagasi. Aukartus teaduse keerukuses peituva müstika vastu väärib akadeemilist vabadust. Professor akadeemilise vabaduse aegruumis – kuidas mõõta seda bürokraatlike vahenditega? Akadeemilisest vabadusest mittearusaamine tähendab aukartuse puudumist teaduse ees. Aukartust on põhjust tunda kogu selle püramiidi ees, mille moodustab teadlaskond, tõdeb Raimund Ubar. Tarbija aukartuse objektid on edukus, karjäär, rikkus. Kui rikastumisvõimalus kaob, kaob ka huvi teaduse rahastamise vastu. Kui raha on nii vähe, nagu teda on, tekib küsimus: milleks Eestile teadus? Vastus: panustada kõrgharidusse ja seeläbi majandusse. Tippteadus on hea ja ilus asi, aga seda tehakse mitmel pool.
Lisa kommentaar