Kevadel kirjutasime raamatusarjast, mis tutvustas Eesti koolilastele võõraid maid. Nädala eest Taaveti seiklustest, mis kirjeldasid vanaaegset taluelu. Justkui kokkuvõtliku ja ülevaatliku jätkuna neile saame täna rääkida raamatust, mis sobib tutvustama Eestimaad nii lähemas kui ka kaugemas, nii ajaloolises, geograafilises kui ka kultuurilises mõttes nii kodumaistele kui ka kaugematele õpilastele.

Tiia Toometi „Minu kodu on Eestimaa” on ülevaatlik teos, mida ei saa selgepiiriliselt liigitada teatmeteoseks ega ilukirjanduseks. See on raamat, mis tutvustab detailselt ja faktiliselt Eestimaad toreda ja elulähedase loo kaudu, milles kolmelapselisele Eesti perele tuleb külla tuttav lastega pere Inglismaalt. Lugu saab alguse kaugelt enne külaliste saabumist, sest teistele tutvustamiseks tuleb oma maad ju enne ise hästi tundma õppida.

Nii räägivadki lapsed õhtuti oma teadlasest isa ja ajalooõpetajast emaga sellest, milline on olnud Eesti ajalugu, milline on siinne loodus, kliima, elanik­kond ja poliitiline kord. Kui palju on Eestis linnu ja maakondi, millised on meie rahvussümbolid ja tähtpäevad, mis loomad elavad meie metsades ja mis rahvused meie linnades. Aga ka sellest, millal Eesti asustati, miks loodust on vaja kaitsta või milleks on arvutid head. Juttu tuleb nii suitsusaunast kui ka Skype’ist, nii rehetarest kui ka mõisahoonetest. Laulupeost ja lennusadamast, iseseisvusest ja ilmast, setudest ja Saaremaast kõnelemata.

Väärikalt teadmistest pungil, aga kenasti jooksvat põhiteksti ääristavad faktid ning ilmestavad ohtrad fotod ja illustratsioonid, siit-sealt leiab vanasõnu ja mõistatusi. Kirjastaja ja autori sõnul umbes 6–12-aastastele mõeldud raamat võiks pälvida ka vanemate tähelepanu, sest võtab eri tundides õpetatavad faktid Eestimaa kohta kokku nii kompaktselt, et ka vanem lugeja võib tunda end kindlamalt nii hariduslikus, kultuurilises kui ka ideoloogilises mõttes. Ja muidugi võiks raamat olla nii loo sisu kui ka selles sisalduvate küsimuste poolest kasutatav väga mitmes koolitunnis, alates eesti keelest ja kirjandusest ning lõpetades ajaloo ja ühiskonnaõpetusega.

Kui küsisin Tiia Toometilt, mitmes raamat see tal on, jäi teenekas kirjanik vastuse võlgu. „Ma pole neid kokku lugenud,” rehmas ta pisut üllatunult käega. Ja ega hulk polegi ju määrav. Pigem peab ligikaudu veerandsada raamatut kirjutanud Toomet tähtsaks, et raamat kirjeldaks elu sellisena, nagu see siin Eestimaa pinnal on – optimistlikult ja vaenu õhutamata. Seepärast on raamatus tegelastena sees ka naabripoisid Kolja ja Šaša, kelle vanaema küll eesti keelt ei räägi, aga keda viiakse oma vanavanemate juurde Võrumaale ja kelle sugulastel Narvas samuti külas käiakse.

„Kohe-kohe ilmub raamat ka vene keeles. Ja Ida-Virumaal oodatakse seda juba pikisilmi. Sealsetel venelastel ei ole lastele anda praktiliselt mingit kirjandust, mis räägiks vene keeles Eestimaast,” ütles kirjastaja Tiina Tammer. Lisades, et kui raamatu valmimise ajal oldi Narvas mures, et mida neist kirjutatakse, siis seda peatükki lugenuna olid nad enam kui õnnelikud.

Teisipäeval kõneles Tiia Toomet Tallinnas Eesti lastekirjanduse keskuses oma raamatust Westholmi gümnaasiumi 2. klassi lastele. Kui Eesti lipuvärvide, presidendi ja pealinna ära arvamine ei olnud koolijütsidele mingi raskus ning kümmekond linna loeti üles ludinal, siis mõistatusele „Viis venda, igal oma kamber” tuli vastus vaid ühelt poisilt. Kuid teine pani omakorda raamatu autori proovile küsimusega „Milline on Eestimaa vanim ehitis?”. Kui aga Tiia Toomet hakkas rääkima suitsusaunast, valitses muidu sumisevas saalis hetkeks haudvaikus. Küsimusele „Kas keegi on saunas vihtlemas ka käinud?” kõlas aga vastuseks peaaegu üksmeelne „Jaa!” – tundus, et vähemalt mingi osa rahvuskultuurist püsib kindlal pinnal.

Minu põlvkonna üks lapsepõlve mälupilt on pehmete pruunide kaantega (aga põnevate värviliste piltidega vanadest maiustustest ja mänguasjadest) vihikuke – Tiia Toometi „Vana aja lood”, mis tutvustas vanavanemateaegseid esemeid ja eluolu. Seda oli vahva vaadata koos ema või vanaemaga, sest see tekitas neile silmi erilise äratundmissära. „Minu kodu on Eestimaa” võiks pakkuda samasugust tunnet praegustele (vana)vanematele. Rahulolu, et on üks raamat, kus Eestimaa on kokku võetud üsna sellisena, nagu see nende hinges elab ja järelkasvu omas edasi elada võiks.