Kuidas viia suurvõistlustele senisest rohkem noori Eesti ehitajaid?

SA Innove delegatsioon saabus Euroopa kutsemeistrivõistlustelt Euroskills 2014 koju selgelt kilbiga ja oleme selle üle uhked. Järgnevalt aga tahan jagada Õpetajate Lehe lugejaga mõtteid selle valdkonna kohta, mida tunnen – ehitus. Suhtlesin võistluspaigas Lille’is paljude Eesti delegatsiooni liikmetega, õpilaste treeneritega, võistluste ekspertidega ja nii selginesid mõnedki mõtted, mida on vaja laiemalt arutada.

Miks oli Lille’is nii vähe ehitajaid?

Ehituse vallas oli meil EuroSkillsil selgelt vähem võistlejaid, kui oleksime väärinud. Põhjendus oli ühene: meil ei jätku rohkemaks raha. Seda kuuldes jäi mul hinges kriipima. Oleme teinud aastaid tõsist tööd kutsehariduse maine parandamiseks. Kui keegi oleks minu poole pöördunud à 1800 euro leidmiseks seda vääriva noortöölise Lille’i viimiseks, oleksin selle summa leidnud nädalaga. Ilmselt on siin peidus kellegi tegemata jäetud töö ja see ei tohi korduda. Erialaliidud, tsunftid, mis astuvad esimesi samme, on koht, kust tulevikus see raha tulema peab. Neid peaksid toetama väärikad ehitusettevõtted, kelle tulevik sõltub üha enam kuldsetest kätest, mis on läbi teinud rahvusvahelisi jõuproove oma ametivendade keskel.

Kui kaua treenerid veel jaksavad?

Pühendunud treenerite tööd noortööliste võistlusküpseks vormimisel tasustatakse naeruväärselt. Lisaks on nad jäetud üksi oma igapäevamuredega. Nad on vaimselt väsimas. Lisaks võistluspingele sööb neid hirm, et nad ei täida neile pandud ülikõrgeid ootusi ja võivad sattuda nii avalikkuse kui ka kolleegide pilke alla. Sellise suhtumisega kaua „rallit ei sõida”.

Asja korraldajad arvavad vist, et pääs laia maailma on piisav tasu töö eest. Näinud neid inimesi nii 2012. aastal Spas kui ka sel sügisel Lille’is, võin korrata maestro Eri Klasi sõnu: „Kohta, kus juhatan, näen vaid hotelli aknast, ja sedagi vaid paar minutit. Ettevalmistuspäevad on tihedad, esinemispäev pingeline ja kohe, kui esitus läbi, valdab mind vaid üks soov – saaks kiiresti koju.”

Just nii on ka EuroSkillsi suurima pinge kandjate − treeneritega. Nende inimeste tööd ei ole me suutnud veel õigesti mõtestada ja hinnata.

Mida ette võtta? Arvan, et väärtkoolid, kus alustatakse ehituserialade V kutsetaseme koolitust, peavad saama tõelisteks treeningkeskusteks. Koostöös SA Innovega, kelle õlgadele jääb rahvusvaheliste sidemete hoidmine, ekspertide koolitamine, võistlusülesannete koju toomine ja võistluste tehniline korraldamine, tõmbaksin siin paralleeli tippspordiga: SA Innove = EOK.

Iga Eestit esindava tüdruku-poisi taha peavad aga koonduma lisaks kutseõppekeskuste treeneritele ka erialaliitude liidrid ja eksperdid, oma valdkonna materjalimüüjad ja fänniklubid. Just sellist laiapõhjalist meeskonnatööd märkasin ma Lille’is teiste rahvuskoondiste juures. Usun, et bussitäiest kutsehariduse valdkonna vaatlejatest, kes EuroSkillsil käis, oleks iga teine naine-mees valmis selle idee elluviimisel kaasa lööma.

Kuidas tippe välja valida?

Kodumaine valikusüsteem on praeguseks välja kujunenud, kuid seda saab muuta. Kutsevõistlus „Noor meister” ei tohi jääda ainsaks kohaks, kus saab riigi koondisekohti püüda. Praegu valmistub mitu kutsekooli ehituse erialade V kutsetasemel õpetamiseks. Miks ei võiks just nende koolide ülesandeks jääda tõeliste meistrite väljaselgitamine ning Eesti tippkoondise kokkupanemine? Võib-olla oleks just see viimane õlekõrs, mis murrab kaameli selgroo, ja saaksime saata rahvusvahelistele võistlustele tõelisi tegijaid

Kus on ehitusmeeste ühendused?

EuroSkillsile jõudnud ja eriti seal pärjatud võistlejad võiksid luua uusi ühendusi, et oma erialavendi toetada. Suurettevõtted ei mõtle täna sellele, et sünniks Eesti müürimeeste liit, Eesti maalermeistrite liit või Eesti puidumeeste liit. Järelikult peavad mehed ise koonduma. Kuni meil selliseid ühendusi ei sünni, pole järgmistele Euro- ja WorldSkillsidele minevatel müürimeestel, ehituspuuseppadel ega teistel erialaspetsidel oma kindlat tugisüsteemi.

Kui suur on esmakutsega töölise koormus?

4. oktoobril ilmus Postimehes Rivo Veski artikkel „Kokatöö pole kunst − see on eelkõige rutiin”. Rutiin või mitte, aga IT kõrval on kokanduskoolid meie kutsehariduse üks lipulaevu. Suviti Eestimaal siseturismi viljeldes olen nautinud meie noorte kokkade maailmatasemel meisterlikkust. Ja siis kirjutab Tallinna teeninduskooli juhtivõpetaja Anne Mäe, et kätega töö tegijate leidmine on tulevikus tõenäoliselt üks suuremaid probleeme, sest töö on kiire ja raske.

Lille’i näitusekeskuses oli kokkade kõrval füüsiliselt raske ka kõikidel ehituserialadel ja maastikuehitajail. Hoolimata piisavate puhkepausidega pikitud päevast, meeste jaks lõpuks rauges. Tilk ninal, vihuti tööd kolm päeva järjest. Tööelus tuleb aga sellise intensiivsusega teha tööd kuust kuusse, nädalast nädalasse ja päevast päeva 172 tundi kuus. Meil tuleb õpinguid alustavale noorsandile see pilt ausalt silme ette manada ning naine-mees peab kutsevalikut tehes selle ühe nõudena endale pähe raiuma. Tööl ei käida, vaid seal tehakse tõsist ja pingelist tööd. Euroopas on levinud nõue, et koolist tulnu peab suutma tööpäeva lõpuks teha tipp-topp tööd mahus, mis pole väiksem kui 85% meistertöölise päevanormist. Valmistades ette Euroopa ehitusturule sisenevaid töölisi, ei tohi me kodus nõuete latti alla lasta.

Koolimehed, kas olete selleks valmis? Või on tõde see, mis Järvamaa kutseõppekeskuse direktorihärra Rein pärast erakapitalil ja erainitsiatiivil tegutseva kutseõppekeskuse külastamist Prantsusmaal meie bussi tagaistmelt hõikas: „Kui Eestis erakutsekoolid alustaksid oma tegemistega, siis poleks meiesugustel jobudel seal midagi teha!”

Kohtume Jõulukellul!

Jõulukellu päevadel detsembri keskel koonduvad kutsehariduse ehitussektori juhtivõpetajad ja muud asjalised Viljandi kutseõppekeskusesse konverentsile. Lisaks V kutsetasemega seotule arutatakse seal just ülaltoodud teemat. Ootan kõigi ametikoolide tõsimeelseid seisukohavõtte nii esmataseme kutseeksamite kui ka meistertöölise taseme kutseeksami kavandamiste kohta. Kohtumiseni Viljandis!