Lasteaialapsed Mikk ja Mann on ennast hommikuringi seadnud. Õpetajaga koos räägitakse väärtustest, täpsemalt sallivusest. Teemat arutatakse piltide ja laste enda kogemuste najal. Kõiki inimesi tuleb austada ja väärtustada sellistena, nagu nad on. Lapsed noogutavad mõistvalt: jah, oleme erinevad ja see on ju tore.

Mikk mängib õhtul kodus teleka ees legodega. Vanemad on ennast diivanile sättinud ja vaatavad „Aktuaalset kaamerat”. Sealt tulevad ärevad uudised Ukraina-Venemaa konfliktist. Korraga prahvatab pereisa: „Venelane on ikka venelane! Tappa tuleks kõigile anda! Mikk, ega sinu rühmas venelasi ei ole …?”

Manni vanemad valmistuvad mi­ne­ma meeleavaldusele perekonna ja demokraatia kaitseks. Võetakse kätte sildid „Hälvet tuleb ravida!” ja „Kappi tagasi!”. „Noh, Mannikene, lähme näitame neile väärakatele koha kätte. Kui me võidame, on sinu tulevik õnnelik, kallis laps.”

Raske ennustada, kelle sõnad jäävad lapse hinge ja osutuvad tema käitumisel määravaks. Ehk meenuvad täiskasvanuna valikuid tehes ka lasteaias saadud õpetused. Kuid ei tea ühtegi põhjust, miks peaks eelkooliealine laps oma vanemate sõnades ja põhimõtetes kahtlema.

Kooseluseadus näitab Eesti ühis­konna sallivuse piire. Video­pöör­du­mises ütleb näitleja Märt Avandi, et Eesti ühiskond on võrreldes paljude teiste Euroopa riikidega suhteliselt sallimatu (Märt Avandi @ www.kooselu.ee). Kuidas saavad lapsevanemad rääkida oma lastele sallivusest, kui nad ei suuda aktsepteerida erinevaid inimesi enda ümber? Vanema iga mõtlematult öeldud fraas võib viia kiusamiseni, mille ennetamiseks tehakse tööd juba lasteaias. Kiusamise ennetamise võtmeisik lasteaias ja koolis on õpetaja, kelle suhtumine iseendasse, lastesse, lastevanematesse, kolleegidesse, kõigisse inimestesse on määrava tähtsusega.

Projekt „Kiusamisest vaba kool ja lasteaed”, mille põhiväärtusteks on sallivus, austus, hoolivus ja julgus, jõudis Eestisse 2010. aastal. Meediast on lastevanematele jäänud mulje, et lõpuks on leiutatud kiusamisvastane imerohi. Probleem oleks justkui iseenesest ravitud. Taanist pärineva projekti metoodika võetakse üks ühele üle Eesti lasteaedades ja koolides, arvestamata Eesti ja Taani ühiskonna erinevusi. Just nagu välismaalt toodud uhke ahi, mis kohapeal küpsetas suurepäraseid saiakesi. Koju see aga hästi ei mahu, ajab suitsu sisse ja saiad tulevad ka kuivad. Naabritele kiidetakse aga ahju headust edasi, mispeale nemad noogutavad takka: peab hea olema, ikkagi välismaalt. Küll see ükskord õigeid saiu tootma hakkab.

Projekti põhiväärtusi õpetan ka oma rühma lastele. Mitte küll projekti metoodikat kasutades, võimalusi on teisigi, näiteks lastekirjanduse või grupitööde abil, luues rühmas hea mikrokliima. Igal õpetajal on oma käekiri, millega lapseni jõuda. Ometi tean, et kõigi laste perekondades neid väärtusi ei hinnata. Kas ma tohin õõnestada lapsevanema autoriteeti tema enda lapse ees? Iga vanem tahab oma lapsele head ja õnnelikku elu. Eesmärk on meil üks, ent tee sinna jõudmiseks võib olla ääretult erinev. Ja mina ei oma tõesti tõemonopoli, öeldes, kuidas on õige ja kuidas vale.

Väärtushinnangud pannakse paika kodus ja juba maast madalast. Kuni Eesti ühiskond on suhteliselt sallimatu, ei suuda me ka lastele õpetada iga inimese väärtustamise vajadust. 5. oktoobri meeleavaldus andis selle kohta tugeva signaali. Vähemusrahvuste peale uriseme ammu ja erivajadustega inimeste kaasamine ühiskonda on konarlik.

Last lasteaiast või koolist teele saates õpetame talle selgeks liikluseeskirjad ja anname kiivri, ometi ei tea me, kui korras on kodust antud jalgratas, millega laps teeb oma esimesed iseseisvad sõidud.