Viljandi koolitulistamise järel on paljud koolijuhid ja pedagoogid tõdenud, et teame liiga vähe oma õpilastest ja võib-olla ka kolleegidest. Selle mõttega jääb üle ainult nõustuda. Kuid see tähendab, et midagi tuleb ette võtta, et teaksime ümbritsevatest inimestest rohkem.

Paraku kipub jääma mulje, et oleme liikunud juba pikka aega pigem varjamise kui suurema avalikkuse suunas. Kui koolides hakati üles panema turvakaameraid, mis on ju avalikustajad, tekkis vaidlus, kas ka garderoobi tohib ühe üles panna. Paika, kus kõige rohkem pahandust tehakse ja vahel mõnele koolikaaslasele isegi kolki antakse. Oli neid, kes väitsid, et garderoob on privaatsfäär, kus lapsed riietuvad, ja seda jälgida ei tohi.

Suletuse suunas on liigutud ka fotomaailmas. Mäletan veel aegu, kui õpilased ja nende vanemad olid õnnelikud, kui neid pildistati ja pilt läks lehte. Nüüd peab enne pildistamist lapsevanematelt luba küsima, kusjuures iga kord seda ei saa. Siis jääb üle pildistada lapsi selja tagant ja nii, et ei oleks näha, kas tegemist on poisi või tüdrukuga, jne. Juba on ka juhtumeid, et mõni õpilane ei lähe klassipildile jne. Mõne kooli kodulehele minnes märkad, et fotoalbumit vaatama pääseb ainult parooliga.

Kas me ei lähe siin liiale? Kõnekäänd ütleb, et last kasvatab kogu küla. Kuidas ta siis kasvatab, kui ei näe lapse nägugi? Pole ju välistatud, et just klassifoto võib anda väga vajalikku infot mingi olulise meeleolu või ohu kohta.

Kuidas on avalikkuse ja läbipaistvusega klassitundides? Pal­ju­des maades õpivad lapsed väikeste rühmadena – neli-viis õpilast rühmas. Õpetaja ei anna ülesandeid üksikutele õpilastele, vaid rühmadele. Rühmas panevad õpilased siis pead kokku ja lahendavad ülesanded ära. Heino Liimets nimetas seda kasvatavaks õppeks. Õpetaja ei jõua suures klassis ju iga õpilaseni, et temaga lähemalt tegelda ja tema mõtteid uurida, seevastu väikses rühmas tuntakse iga liiget, arutatakse omavahel, aidatakse ja toetatakse üksteist. See on väike küla, mis julgustab ja kasvatab.

Õpilaste klassivälised ettevõtmised – klassiõhtud, matkad, sünnipäevad jm – on üks koht, kus õpilased saavad ennast avada ja õpetaja nende kohta uut olulist infot. Aga need pole enam moes. Klassi ühisüritused olevat nõukogulik kollektivism, eestlane aga olevat loomult individualist. Olen kuulnud niisugust ütlemist isegi kasvatusteadlase suust. Mis on selle individualismi tagajärg? Lapsed lähevad internetti ja otsivad sealt endale salajase küla ja kollektiivi, mis neid kasvatab, kusjuures meil pole aimugi, mis suunas.

Salastatud on ka paljud õpilaste terviseandmed, sest haigused olevat delikaatsed isikuandmed. Eks nad ongi, kuid mis piirini? Kui üks õpetaja läks oma õpilastega hobusetalli neid toredaid loomi lähemalt vaatama, märkas ta ehmatusega, et ühel lapsed hakkasid silmad vett jooksma ja teine hakkas kahinal hingama ning hinge vaakudes köhima. Seda poleks juhtunud, kui õpetaja oleks teadnud, mis allergia tema õpilasi vaevab. Jälle üks näide, et avatus ja avalikkus tuleb kasuks.

Hiljuti peeti Balti filmi- ja meediakoolis konverentsi „Laps meedias”. Sealgi kalduti arvama, et lapse pilti ei tohi lehte panna. Üks konverentsil osalenu rääkis, et kui ta veel lastekodus elas, külastas neid Kristina Šmigun ja juhtus nii, et fotokaamerate ees kallistas Kristina just teda. Pilt läks suurelt ajalehte ja järgmisel päeval õnnitlesid poissi isegi need õpetajad, kellega ta hästi läbi ei saanud.

Kuid siis keeras asi viltu. Klassikaaslased lugesid suure foto alt, et poiss elab lastekodus, ja hakkasid teda pilkama: sul pole ju isa ega ema! Kui poiss hakkas kiusajatele vastu ütlema, sai ta veel peksa ka. Pärast palusid peksjad ja ka nende vanemad andeks ja lõpuks asi vaibus. Loomulikult toodi konverentsil see juhtum näiteks selle kohta, et fotograaf oleks pidanud lastekodu direktorilt pildistamiseks luba küsima ja direktor ei oleks tohtinud seda anda, siis ei oleks poiss peksa saanud.

Tundliku inimese kõrvadele kõlab mõnevõrra küüniliselt, aga kas see suur foto ei viinud klassi just suurema avalikkuse ja vähema salastatuse suunas? Õpilased said teada, et nende klassikaaslane elab lastekodus ja selle eest peksa ei anta. Klass muutus rohkem selleks külaks, mis iga oma liiget kasvatab.

Ma loodan küll, et me hakkame avalikkust taluma ja õpime tänu sellele üksteist paremini tundma.