„Minu Jeruusalemm” ei ilmunud jõulude eel mõistagi juhuslikult. Aga seda reklaamitrikiks nimetada oleks patt. Heilika Pikkovi raamat sobib jõuluaega päriselt, muutes pühad pühamaks mitte kapitalistliku kullasära, vaid sisemise hingerahuga, tuues lugejani realistlikud pildid tänapäeva Jeruusalemmast ning aidates mõista Kristuse kauget kuma.

Heilika Pikkov on filmitegija, kes on olnud tööl väikeses Iisraeli telekanalis ning sõitnud Jeruusalemma vahet mitu korda. Aga selles raamatus on hoopis olulisem, et seesama teekond, mis viis teda Jeruusalemma Õlimäe kloostrisse, et sealsest eakast eestlannast filmi teha, juhatas ta samal ajal ka läbi Eesti usuteaduse instituudi kristliku kultuuri eriala. Ma ei usu, et need rajad kulgesid põimumata ning kohtusid juhuslikult.

„Minu Jeruusalemma” lugedes võib jõuda ilmutava äratundmiseni, et olukorras, kus kahe tuhande aasta tagused sündmused kipuvad kaasaegses keskkonnas kaotama oma sõnumit, ei aita seda taas leida mitte püüdlik pühade pidamine, vaid pigem lahti laskmine liiga lihtsast. Ja tajuda, et tollase tõeluse tänapäeva toomiseks vajamegi rohkem sääraseid teoseid, mis on samal ajal ka teekond. Ühtaegu nii Heilika enda kui ka tema portreteeritava, Õlimäe kloostris elava ema Ksenia oma, kes oma 86. eluaastal tavapäraselt korra aastas Eestis käib ning emakeelt unustanud ei ole. Aga ei ole võimatu, et lugejagi oma.

See sügava südamega kirjutatud lugu, millest õhkub kirjutaja erudeeritust, on täis soojust, aga mitte võltsvagadust. Pole ka ime. Selle kirjutaja on näinud maailma nii mitmeski mõttes rohkem kui paljud teised. Teistsuguse pilguga pealegi. Tegelikult on see raamat selles sarjas kui valge vares, hea näitena sellest, kui erinevalt on võimalik oma lugu kirja panna. Ja sellest, et need, kellele on teiste lood tähtsamad kui enda oma, oskavad ka osavamalt sõnu seada ja stilistikat silmas pidada.

See lugu on eriline mitmes mõttes. Avades ukse linna, kuhu satuvad vähesed, aga millest teavad paljud, kõneldes elust kloostris, kuhu satuvad veel vähesemad, aga mis huvitab veel enamaid. Autori puhtsüdamlikud mõtisklused on väärtuslik tee maailmatunnetuse ja eneseotsingute juures (või peaks ütlema maailmaotsingute ja enesetunnetuse?).

Jeruusalemm, mis tundub meile kaugelt kumades kuidagi pühalik ja aukartustäratav, võib olla hoopis teistsugune. Kui sageli mõtleme sellele, millised usulahud seal üheskoos elavad või kes õigupoolest kelle vastu võitleb? Heilika võtab oma südameasjaks pühendada lugeja lisaks õigeusu kloostri hierarhiatele ka kohalikesse konfessioonidesse ning nende väikestesse veidrustesse ja suurtesse süütegudesse. Alustades sellest, et Ida-Jeruusalemmas asuv Õlimägi paikneb Iisraeli poolt okupeeritud palestiinlaste territooriumil, araablaste küla veerel, kuhu juudi taksojuhid sõitmast keelduvad. Või kirjeldades kooli, milles õpivad koos nii moslemid kui ka kristlased. Muide, kas teate, mis on „Jeruusalemma sündroom”?

Üks põhjus, miks ma ei ole tele-, vaid kirjutav ajakirjanik, on see, et kuigi näiliselt mahub filmikaadritesse alati rohkem elu ja tegevust, on tegelikult sageli vastupidi – materjali on mitu korda rohkem, kui ettenähtud ajalimiiti mahub, samal ajal kui vähemalt internetis kirjutamiseks ruumi jagub. Seepärast imetlen ma sügaval oma südames filmitegijaid, kes oskavad valida välja olulise ning panna mittekronoloogilistest kaadritest kokku loo. Filmi jõuab vaid jupike sellest, mida filmitegija läbi elab, nii ütleb oma raamatus ka Heilika, kes lisas raamatu esitlusel: „Minagi olen sageli mõnd filmi vaadates mõelnud, et kuidas ta sellele inimesele nii lähedale pääses ja mida ise seda tehes tundis.” Ning just seepärast tundis ta „Õlimäe õite” filmi tehes enneolematut vajadust pidada päevikut, et kirja panna laiem lugu kui see, mis filmi jõuab.

Raamatu esitlusel ütles autor veel, et film ja raamat pidid tulema korraga, aga kuna vahele trügis üks väike elu nimega Hugo, kulusid viimased filmitegemise päevad vaheldumisi monteerimiseks ja magamiseks, kirjutada enam ei jaksanud. Nii ilmuski raamat alles siis, kui film korjanud maailmast juba mitmeid auhindu.

„Õppisin andma asjadele aega,” ütles Heilika Pikkov oma raamatu esitlusel, kui temalt küsiti, mida retked Jeruusalemma kloostrisse talle kõige enam õpetasid. „Kui varem olin kärsitum ja mõtlesin, et ise tuleb rohkem pingutada, siis mõistsin, et kõik ei sõltu sellest. Vahel tuleb lihtsalt oodata õiget aega.”