Kauaaegne kooliõpetaja kurtis, et lapsed ei kirjuta enam jõuluvanale kirju nagu vanasti. Tegelikult kirjutavad küll. Ainult et laste soovid on muutunud. Suur osa neist ei soovi jõulutaadilt värvipliiatseid ega kelku, vaid nutitelefoni ja tahvelarvutit. Või siis mõnd populaarset lelu – ajakirjanduses ilmus isegi hittkinkide nimekiri, mida lapsed pikisilmi ootavad. Need on (tähtsuse järjekorras) kummist käepaelad, trollid, ponid, „Lumekuninganna” filmi tegelased Anna, Elsa ja Kristoff, samuti Monster High nukud ja nende lapsed …

Kinkimiskombed on üldse palju muutunud. Tänapäeval on isegi mudilaste seas tavaks kinkida üksteisele raha või kinkekaart, kusjuures peredes arutatakse tõsimeeli selle üle, kui suures vääringus rahatäht või kaart on sõbra sünnipäevale minnes paslik ümbrikusse poetada.

Väga teistmoodi kui varem on jõuludega seotu. Juba novembris pannakse kaubanduskeskustes üles säravad jõululetid ning hakkavad liikuma päkapikud, taustaks mürtsuv muusika. Jõuluvaikust ja perede rahulikku koosolemise aega asendab kiirus ja närviline ostusagin.

Olen mõelnud, kui keeruline võib olla õpetajatel ja kasvatajatel praegusel ajal jagada lastele väärtusõpetust, mis viimasel ajal on muutunud vaata et moesõnaks ning mille tähtsuse rõhutamiseks korraldatakse tähtsaid konverentse ja antakse välja tarku raamatuid. Koolid, aga eriti lasteaiad teevad lastele väärtushinnangute õpetamisel suurepärast tööd, milles mul on olnud võimalik korduvalt ka ise veenduda.

Tänavuseks väärtuskasvatuse lasteaiaks valis Tartu ülikooli eetikakeskus Rannamõisa lasteaia. Küsimusele, mida sellise tiitli pälvimiseks teha tuleb, vastas lasteaia direktor Margit Toomlaid, et konkursitööd kirjutada oli lihtne – tuli lihtsalt panna kirja see, mida lasteaias iga päev tehakse. Ja seda on Rannamõisa lasteaias väga palju. Et õppekavas on kesksel kohal loodus ja keskkonnakasvatus ning pööratakse palju rõhku tervislikele eluviisidele, on lapsed palju õues ja metsas matkamas, teevad tihedat koostööd looduskoolidega, söövad tervislikku mahetoitu ja kasvatavad ka ise aknalaudadel ja õues taimekastides maitserohelist. Osaletakse kunsti-, teatri- ja muusikaprojektides, lasteaias on seiklusrada, puutöökeskus, ilmavaatluspunkt ja palju muud.

„Kõige tähtsam väärtuskasvatuse puhul ongi järjepidevus, mitte avalikele suhetele, üritustele ja projektidele keskendumine,” kinnitab Margit Toomlaid. Väärtusi, mis on kolleegidega ühiselt läbi arutatud ja kõige tähtsamateks seatud, tuleb järgida iga päev mitte ainult õppetöös, vaid ka inimeste omavahelises suhtlemises, kogu töökorralduses, igas pisiasjas. See peaks olema kõigi jaoks, kes lasteaias töötavad, elustiil.

Väärtuskasvatust tuleb alustada personalist, usub direktor. Kõigil täiskasvanutel on aeg-ajalt kasulik meelde tuletada, kuidas suhelda lapsega lapse tasandil, mitte talle ülalt alla vaadates: suhtuda lapsesse kui võrdväärsesse, kuulata ta ära, teha temaga koostööd. Alles seejärel saab hakata lapsi kasvatama. Väga tähtis on väärtuskasvatuses koostöö lapse perega. Lasteaed kutsub iga kuu kõnelema psühholooge ja teisi oma ala spetsialiste, kuid osa koolitusi on tulnud kuulajate puudumisel paraku ära jätta – vanemad ei tule lihtsalt kohale. Ometi on need koolitused suurepärane võimalus õpetajate ja lapsevanemate kokkusaamiseks ning ühiste murede ja rõõmude jagamiseks ning arutamiseks.

„Osa vanemate suhtumine on umbes niisugune, et tehke, kasvatage, õpetage, aga jätke mind rahule. Sellega ei saa leppida,” ütleb Margit Toomlaid. Ei piisa, kui vanemad lasteaia väärtushinnanguid ja põhimõtteid jagavad, kuid ise ei osale. Kodu tugi on väga oluline.

„Küsimus on selles, kas sa oma igapäevatööd tehes mõtled kaasa või lihtsalt teed. Meie mõtleme enne ja pärast, analüüsime väga palju,” tunnistab Margit Toomlaid. „Et elu oleks huvitav, on vaja üht rosinat igasse päeva. Ja see ei ole ainult üks või teine üritus. See on hästi töötav metoodika, meeskonnatöö, mingisugune valupunkt, millele koos lahenduse leiame.”

Kuid tähtis on seegi, kuidas lastele jõuluaeg meeldejäävaks muuta. Eelmisel aastal toimusid Rannamõisa lasteaia jõulupeod mitte lasteaia saalis, vaid metsas lõkke ümber. Metsaradade äärde pandud küünlad aitasid lastel leida tee lõkkeplatsile, kus pilli saatel lauldi ja tantsiti, joodi glögi ja maiustati piparkookidega. Meeleolu oli muinasjutuline.

Tänavu käisid kõik rühmad kordamööda jõulupidu pidamas Rocca al Mare vabaõhumuuseumis, kus teemaks oli „Jõulud talus”. Lapsed tutvusid vanade jõulukommetega, vaatasid pööningul varjuteatrit, tegid hobusega sõitu. Direktori sõnul on seda lastele vaja ennekõike selleks, et nad kogeksid – jõulud on palju rohkem kui suur kingikott.