Teaduse rahastamise töörühma ettepanekute järgi (vt ka ÕpL 16.01) vajab teaduse rahastamine uute olude ja eesmärkide arvestamiseks muutust. Kuid mida konkreetselt tuleks siis muuta?

Et ühiskond ja ettevõtlus saaksid maksimaalselt kätte selle, mida teadussüsteem võiks pakkuda, ning tehtavate T&A kulutuste efektiivsus suureneks, tuleks muuta teaduse kvaliteedi hindamise kriteeriume nii, et väheneks teadussiseste formaalsete kvaliteedikriteeriumide (artiklite, tsiteeringute, doktorantide, patentide arv jne) osakaal ja suureneks teadusväliste kvaliteedikriteeriumide (teadustöö mõju ühiskonna efektiivsusele, teadustöö mõju ekspordi kasvule jne) oma.

Kui muutuvad teadustöö hindamise kvaliteedikriteeriumid, siis muutuvad ka kvaliteedihinnangud teadustöödele. Kohalikule ühiskonnale ja tootmisele vajalikud teadustööd saavad kõrgema ning kohaliku elu ja tootmisega mitte seotud teadustööd madalama hinde. Vaid hindamis­kriteeriume muutes saavutab sisulisi muutusi ning tehtavate T&A kulutuste efektiivsus paraneb, ilma et teaduse kõrge kvaliteet kannataks. Need kvaliteedikriteeriumid, mis on toonud meid praeguse olukorrani, enam edasi ei vii.

Et head ideed ellu rakendataks, tuleb need teaduse väliselt selgeks teha ja teadusteemadena teadusrühmadele välja jagada. Suvalisi ideid, mis on tekkinud elust irdunud teadlase peas, ei õnnestu tavaliselt ühiskonna ega tootmise huvides rakendada. EL ei jaota teadusraha ainult teadlase teadussiseste formaalsete kvaliteedikriteeriumide alusel, vaid eelkõige ühiskonnale ja tootmisele olulistele uurimisteemadele. Nende teemade väljaselgitamiseks nähakse enne H2020 rahastamist tõsist vaeva.

Eesti vajab häid töötajaid. Neid hoida ja juurde kutsuda on võimalik aga siis, kui meil on tootmispõhine ühiskond ja kõrgtehnoloogiline tootmine ning tehase tootearendusel baseeruv teadus ja haridus. Madaltehnoloogilise tootmisega tehase tootearenduseta teadmistepõhisesse ühiskonda, kusjuures madala palga peale, häid spetsialiste ei meelita.

Vaja on efektiivselt ära kasutada Eesti ja Euroopa Liidu loodud tipptasemel teaduse võimalused, sh koostööprojektide rahastamisel ja teadustaristu kasutuses. Kuna EL määrab enne teaduse rahastamist ära ühiskonnale ja tootmisele vajalikud rahastatavad teadusteemad, siis kasutabki EL efektiivselt ära TA tegevuse tulemused. Samal ajal Eesti teadusagentuur ei määra Eesti ühiskonnale ja toodet arendavale tööstusele vajalikke uurimisteemasid, ja nii ei ole võimalik rakendada TA tegevuse tulemusi ühiskonnale ja tootmisele efektiivselt. Teadlased saavad küll oma palga, kuid sellega asi ühiskonna jaoks piirdub.

Kuni teaduse väliselt jääb riigi rahastatava teadustöö uurimisteema määramata, kuni ei lepita kokku, mida teadustöö ühiskonnale ja tootmisele andma peaks, seni pole siseprobleemide käes vaevlevast, kinnisest ja majandusest isoleeritud Eesti teadusest ühiskonnale kasu.

Kui Eesti teadusagentuur näeks kohalike tööstuse erialaliitudega vaeva – nagu EL nägi H2020 eel – ja määraks nende abiga perspektiivsed erialased uurimisteemad, mis toetaksid tehaste tootearendust, siis tekiks loomulik koostöö kohalike ettevõtetega.

Välisrahastamine käib tavaliselt rahastaja uurimisteemal ega paku Eestis seega huvi kellelegi peale välistööd tegevate kohalike uurimisgrupi liikmete. Välisprojekti täitmise ajal on kohalikud teadlased seega kohalike TA tööde tegemisest välja lülitatud. Kui TA tööd tehakse kohalikke TA uurimisteemasid määratlemata ja ka välisteemadel, siis ei suurene ega vähene kohalike teadusasutuste ja teadusjuhtide vastutus Eesti ühiskonna ees.