Eesti raamatulettidel ja -müügitabelites koguvad populaarsust kaks tuliuut Põhjamaade noortesarja: Rootsi sari „Pax” (tõlkija Kadri Papp), mis peaks paeluma põhikooliealisi poisse, ning soomlanna Salla Simukka mustvalgepunane triloogia (tõlkija Kadri Jaanits), mis mõeldud keskkoolineidudele. Mõlemad sisaldavad kriminaalse süžee kõrval tugevalt koolikiusamise teemat.

Kummastki sarjast on seni ilmunud kaks osa, esimene neist – „Pax: Loitsusau” ja „Punane nagu veri” – möödunud aasta lõpus ning teine – vastavalt „Pax: Sünk” ja „Valge nagu lumi” – vastse aasta künnisel, nii et suurematel fännidel on juba neelatud mõlemad osad ja ahnelt oodatakse kolmandat, mis mõlemal juhul peaks lojaalsete lugejateni jõudma koos kevadtuultega.

„Pax” – sotsiaalrealistlik fantaasiapõnevik

Rootsi kirjaduo Åsa Larssoni ja Ingela Korselli ning illustraator Henrik Jonssoni sari „Pax” on segu fantaasiapõnevikust ja sotsiaalrealismist. Loo peategelased on vennad Alrik ja Viggo, kes elavad Mariefredi väikelinnas kasuperes, samal ajal kui poiste pidevalt kadunud ema maadleb alkoholiprobleemiga.

Oluline liin „Paxi” sarjas on kooli­kiusamine, mis väljendub vanema venna vaenlaseks oleva tööõpetuse õpetaja pojast kambaliidri salakavaluses või siis lihtsalt üleolekutundes. Ikka ja jälle tekib olukordi, kus Simon Alrikul naha üle kõrvade tõmbab, nii mõnigi kord lausa uskumatult läbinähtavalt. Mõistagi ei tunnista isa, et probleem võiks olla tema pojal, isegi kui see näib ilmne.

Kui liigset ilmsust või mustvalgeks kiskuvat primitiivsust võiks sarjale ette heita ehk pisut laiemaltki, siis sundisin end siinkohal peatuma ja meenutama teose sihtgruppi, kel pole selja taga seda elu- ja lugemiskogemust mis minul.

Ja sihtgrupile mõeldes on „Paxi” sari kiiduväärt. Sest lisaks oskuslikule kiusamise, hüljatuse ja alaväärsustundega võitlevate raskes eas peategelaste emotsioonide kirjeldamisele, mis võib pakkuda noorele lugejale äratundmisrõõmu, on sisse toodud ka neid meelitav meelelahutuslik pool: salapärane fantaasiamaailm õõvastavate olenditega, kellega peategelased võitlema peavad, ning kriminaalsed sündmused, mis hoiavad lugeja pidevalt edasiruttavas pinges, seda vanusest sõltumata.

Lisaks müstilistele koletistele on filigraanselt välja lihvitud ka kõigi eelduste kohaselt sihtgruppi lummavad inimtegelased: teises osas sisse tulev ühe silmaga imelik autoremonditöökojas elav vanamees ning hiiglaslik pika patsiga võlurist mootorrattur, kes pakuvad pinget, samal ajal kui alati sõbralikud ja lahedad noored kasuvanemad ning poisse võluväe eest kaitsvad vanema generatsiooni õde-venda turvatunnet pakuvad.

„Paxi” sarja üks kõhklematu mäekõrgune eelis oma liigikaaslaste seas on tema kujunduslikkus, täpsemalt koomiksilaadsed illustratsioonid, mis lugemist kui mitte just hõlbustavad, siis julgustavad ja vaheldust pakuvad. Võib kihla vedada, et põhikoolipoisi jaoks on neid ikka liiga vähe, aga samas vanema lugeja jaoks just parajalt, et mitte häirida. Tegelikult – hõlbustavad ikkagi, ja seda vanemagi lugeja puhul, sest erakorraliselt on raamatu alguses ja lõpus toodud sisekaanel koomiksikujudena välja nii tegelased kui ka autorid.

Sarja kahe raamatu põhjal võib nentida, et needsamad pildilised tutvustused, vahekoomiksid, kaanekujundus, aga ka peatüki algust tähistavad läbivad kujundid (esimeses osas must lind, teises suur tume käpajälg) viitavad läbimõeldusele, mis on kahtlemata üks selle sarja võidukuse põhjus.

Viimase, aga mitte hapupiimasena tahaksin välja tuua tõsiasja, et enamik müstilisi sündmusi selles sarjas algab või toimub vanas raamatukogus – fantaasiamaailmas mitte vähe levinud, aga keskmisele koolieale mõeldud teose puhul suure tõenäosusega taotluslik ning kiiduväärt detail, millega tänapäeva lapsi raamatute juurde tuua.

Veri-lumi-eebenipuu

Soomlanna Salla Simukka triloogia on selgelt mõeldud vanemale koolieale ning pigem selle õrnema soo esindajaile, kandes võiks lausa öelda et tugevat feminismitemplit, kui mitte enamatki. Ka siin, noore neiu eneseotsingute teel, on rõhk – ehk mitte nii vahetult, kuid seda tugevamalt mineviku pinna alt ikka ja jälle välja murdes – koolivägivalla psühholoogilisel mõjul. Aga ka pealtnäha tervel pereelul, mille kohta peategelane ise karmilt ütleb, et ta oleks nagu elanud elu esimesed 16 aastat võhivõõraste, heal juhul teretuttavate keskel, kus isa mängib isa, ema ema ja tema lapse rolli. Siiski ei ole selles teoses miski mustvalge ning pool- ja veerandtoone on enam kui küll, eriti keeruliste suhete puhul.

Kui rootslaste „Paxi” sarja tegevus toimus Rootsi linnakeses, siis üsna sarnaselt on ka Simukka valinud oma teose tegevuskohaks eelkõige Soome. (Tõsi, teise osa tegevus toimub valdavalt hoopis välisreisil.) Sarja peategelane, oma vanas koolis tõrjutud 16-aastane Lumikki hoiab kodust eemale, Tampere üürikorterisse kolinuna gümnaasiumis juba teadlikult-tahtlikult omaette, nautides üksindust ja ise otsustamist.

Elul on märkamatuks jääda sooviva tütarlapsega aga omad plaanid. Nii satub teravalt lõikava mõistuse, hirmust treenitud tajude ning hea füüsisega Lumikki üksteise järel mitmesse peadpööritavalt tempokasse ja karmilt kriminaalsesse seiklusse. Jääb samas ometi omal moel neutraalseks kõrvaltvaatajaks ning maailma päästjaks, kes õigluse võidutsema paneb, teenides sellega ära markantsemate klassikaaslaste austuse ning püüdes kergitada loori oma isikliku õe olemasolu saladuselt.

Siinsed läbivad krimiteemad on aga juba teist masti ja sügavust, nii et kohati tekib lausa kahtlus, kas tegu on ikka noorteromaaniga, sest teemavalikult sobiksid need märksa vanematele: sarja esimeses osas tuleb tüdrukul rinda pista narkoäritsejatega, teises radikaalse usulahuga. Mõlemal juhul satub neiu korduvalt surmasuhu, mille puhul täiskasvanu aju aeg-ajalt kerge ebaloogika või tugevama uljuse tõttu pisut kokku võib joosta, aga eks siis tuleb endale jälle meelde tuletada, et tegu on siiski noorteromaaniga, mis teooria järgi, et kõik tänapäeva lood põhinevad muinasjuttudel, võiks liigituda tänapäevaseks suureks kasvanud Tuhkatriinu- ja Pipi-loo järeltulijaks.

Simukka lugu on kirjutatud keerukamalt, julgemalt, samas ikkagi haaravalt. Ja tüdrukutele sobivalt vürtsitatud ohtra tundelisusega, sest kõige selle keskel elab peategelane läbi ka oma esimese armastuse valu, kuigi – ehk peaks siinkohal hoiatama, et seegi ei ole päris konventsionaalne.