Tamkivi reaalteaduste fondi esimese aasta stipendiaat Madis Ollikainen (22) õpib magistrantuuris Šveitsis ETH Zürichis, mis figureerib mitme rahvusvahelise ülikooli­edetabeli tipus ning kus on õppinud ja töötanud 21 Nobeli preemia laureaati. Möödunud kevadel lõpetas ta cum laude Tartu ülikooli füüsika erialal. 

Reaalteaduste vastu on Madis tundnud huvi varasest lapsepõlvest. Juba keskhariduse omandamise kõrvalt osales ta paljudel aineolümpiaadidel, parima saavutusena pälvis neli aastat tagasi pronksmedali rahvusvahelisel füüsikaolümpiaadil Tais.

Madis pole pelgalt omaette laboris nokitseja. Koos seltskonna kaastudengitega asutas ta 2012. aastal Eesti füüsikaüliõpilaste seltsi, mille üks tegevusalasid on käia tavakoolides õpilastele füüsika huvitunde andmas ning seeläbi ka tulevasi füüsikuid teaduspisikuga nakatada.

Madis Ollikainen, kuidas sul tekkis huvi füüsika vastu?

Huvi selle vastu, kuidas meid ümbritsev toimib, on mul vist kogu aeg olnud. Mäletan, et kui olin umbes kolmeaastane, proovis isa mulle kontseptuaalselt selgitada, et kõik asjad koosnevad väikestest silmale nähtamatutest osakestest: molekulidest ja aatomitest. Pidin siis ikka ülimalt põnevil olema, vaevalt see mul muidu meeles oleks. Konkreetne huvi füüsikat õppima minna kujunes ilmselt järk-järgult. Kõvasti aitas sellele kaasa Eesti olümpiaadide süsteem ning TÜ teaduskool.

Oled käinud reaalkallakuga koolides. Kuidas hindad Eesti haridussüsteemi ja eelkõige reaalteaduste õpetamist?  

Eesti haridussüsteem on tänuväärselt laiapõhjaline ning võimaldab saada küllaltki tervikliku maailmapildi. Mina olen oma koolikogemusega Gustav Adolfi gümnaasiumis ja varasemates koolides väga rahul. Õpetajad olid motiveerivad ning õppematerjal üldjuhul huvitav.

Mida annab õpilasele osalemine aineolümpiaadidel lisaks võimalusele lahendada tavalisest keerulisemaid ülesandeid?

Motivatsiooni. Minu eelkooliealine õde on jõudnud juba kergejõustikutrenniga võistlustel käia. Spordi puhul on kõigile kuidagi selge, et konkreetse sihi seadmine, enda proovilepanek ja piiride kompamine on arendav ja kasvatab tahtejõudu. Isiklike kogemuste järgi breiktantsuvõistlusi ja olümpiaade võrreldes ütleksin, et efekt on sarnane: tekib hasart ja sa hakkad rohkem pingutama. Teine tähtis faktor on seltskond. Olümpiaadidel on ju koos palju sarnaselt mõtlevaid noori. Mitmete parimate sõpradega olengi just olümpiaadide kaudu tuttav.

Muidugi on ka olümpiaadidega kaasas käivad TÜ teaduskooli kursused ja õppesessioonid ning riiklike võistluse paremikule treeninglaagrid ning valikvõistlused rahvusvaheliseks olümpiaadiks. See hulk lisamaterjali ja teadmist füüsika ning keemia kohta, mis kogunes olümpiaadidel osaledes, on küllaltki märkimisväärne. Rahvusvaheliseks füüsikaolümpiaadiks valmistumine on veel täitsa omaette kogemus: nädal Soomes koostööpartnerite juures eksperimentide harjutamist ja kaks nädalat Eestis teooria õppimist.

Kas võib öelda, et lastes reaalteaduste vastu huvi äratamine on kinni koolis/õpetajas või sõltub see siiski õpilase enda suunitlusest – ka sinu isa Olavi Ollikainen on füüsik ja teinud teadustööd samas ülikoolis, kus ise praegu õpid?

Mulle on loodusteadused ja matemaatika justkui alati huvitavad olnud. Ei oska öelda, kas see on kaasa sündinud või tuleneb kodusest kasvatusest. Isa on mul tõesti hariduselt füüsik ning ema arst ja perekond on mu huvisid igati toetanud. Kuid samas ei saa ma ka öelda, et koolis seda ei oleks tehtud. Minu keemia-, füüsika- ja matemaatikaõpetajad olid olümpiaadideks valmistumisel väga toetavad.

Muidugi ei ole olümpiaadid otseselt võrreldavad näiteks USA koolides korraldatavate teadusmessidega, mida kirjeldasid Õpetajate Lehe artiklis „Noorte teadlaste õhtu” (vt 25.04.2014). Rõhuasetused on paljuski mujal. USA teadusmessidel paistab olevat fookus teaduslikul meetodil ja käeosavuse ning loovuse arendamisel. Olümpiaadidel süvendatakse pigem õppeainetele vastavaid teoreetilisi teadmisi. Ka Eestis on sellist tüüpi suunitlusega ettevõtmisi. Näiteks Eesti füüsika selts korraldab suvel teaduslaagreid, füüsika-bioloogia-keemia õpikodasid ja teadusbussi etendusi.

Uurisid oma bakalaureusetöös tahkete polümeerelektrolüütide dünaamikat. Mida see tähendab ja milleks see ühiskonnale tervikuna hea on? Millal tänaste laborikatsetuste tulemused reaalselt tootmisesse jõuavad?

Tänapäeval on suurema energiatihedusega, turvalisemate ning „rohelisemate” akude väljatöötamine aktiivne uurimis- ning arendustöö valdkond. Eriti kaalukas on see transpordisektori elektrifitseerimises, kuna just energiasalvestus on elektri- ja hübriidautode üks suurimaid murepunkte. Laialt levinud liitiumioonakude teoreetiliseks kõrgeimaks energiatiheduseks on hinnatud 300–400 Wh/kg, mis on liiga väike, võimaldamaks elektriautodele samasugust sõidu­ulatust nagu bensiiniautodel. Soovitud tulemuste saavutamiseks on vaja aku põhiliste töökehade elektroodide ning ioonjuhtiva elektrolüüdi jaoks uudseid materjale.

Viimaste väljatöötamine on laiaulatuslik protsess, millega tegelevad väga paljud teadusrühmad ning ettevõtted. Kusjuures käsikäes küsimusega, kas see materjal töötab, küsitakse ka, mis siin materjalis toimub – seda nii akadeemilisest huvist kui ka praktilistel kaalutlustel, et esimese küsimuse küsimine päris huupi pakkumisena ei käiks.

Minu bakalaureusetöö prooviski küsida seda teist küsimust ühe spetsiifilise ioonjuhtiva polümeeri perekonna kohta. Täpsemalt kasutasin ma arvutisimulatsioone, et uurida, mismoodi mõjutab temperatuur ning polümeeriahela pikkus liitiumi difusiooni antud polümeeris.

Küsimus, millal antud polümeer­elektrolüüte võib tööstusesse oodata või kas nad üldse kunagi sinna jõuavad, jääb aga väljapoole minu kompetentsust.

Kas ja kuidas jätkad magistriõpingutes eespool nimetatud uurimisteemaga?

Ei usu, et täpselt sama teemaga magistrantuuris jätkan. Olles nüüd ühes maailma tippülikoolis, näen, et tasub otsida siit huvitavaid valdkondi, mis oleksid mulle uudsed. Nii saan ise rohkem areneda ning kunagi Eestisse naastes ka maksimaalselt lisaväärtust kaasa tuua.

Kirjutasid oma toetustaotluses, et näed oma tulevikku akadeemias ja kindlasti Eestis, aga seni tahad end maailmas täiendada. Kas sa ei karda, et Eesti jääb kitsaks või et Eestis pole huvitavate projektide tegemiseks piisavalt ressurssi?

Kitsaks jäämine on suhtumise küsimus. On vaatevinkleid, kus võib tunduda Eesti üks väike kinnine konnatiik. Mina eelistan vaatevinklit, et Eesti on metsade- ning rabaderohke piirkond Euroopa Liidus. Muidugi, ressursside küsimus on omaette probleem, mis on viimasel aastal Eesti teaduses suhteliselt valusalt üles kerkinud. Selle küsimusega on mul aga praegu veel vara tegelda.

Mainisid taotluses ka, et soovid luua oma labori. Kas sind võluvadki väljakutsed ja kas sind ei heiduta, et lisaks põnevale teadustööle pead siis tegelema ka bürokraatliku asjaajamisega?

Üldiselt näen väljakutseid motiveerivatena, kuid leian, et igal asjal on oma aeg ja koht. Praegu tasub rõhuda pigem sellele, et saada oskusi ja kogemusi sisulistel teemadel, bürokraatiaga tegelen siis, kui selleks on otsene vajadus.

Korraldamine ja suhtlemine sulle ilmselt meeldib, kuna Eestis asutasid koos kaastudengitega füüsikaüliõpilaste seltsi ja käisid kooliõpilastele tunde andmas. Kas oled seda teinud seepärast, et sulle lihtsalt meeldib, või tunned mingit sotsiaalset survet ja vastutust?

Füüsikaõpilaste seltsiga seotu on olnud üks suur positiivse energia- ja kogemuste allikas. Sotsiaalse surve ajend siin vaevalt kedagi kannustas. Pigem mängis rolli füüsikatudengite ühine seesmine tung vahvaid asju teha.

Oled lapsepõlves tegelenud breiktantsuga, samuti mängisid nimiosa mängufilmis „Röövlirahnu Martin”. Kas ja kuidas need hobid on aidanud kaasa sellele, kes ja kus sa praegu oled? 

Kindlasti on mainitud seigad omanud suurt rolli tänase minu kujunemisel. Julgen pakkuda, et igasugune esinemiskogemus tuleb elus kasuks.

Kui arvestatav tugi on Tamkivi reaalteaduste fondi stipendium ja teised sarnased toetused sinu ja paljude teiste noorte teadlaste õpingute jätkamisel? Kas enesetäienduse seisukohalt on praktilisem rahatoetus või näiteks osalemine mõnel koolitusel/konverentsil? Näiteks Jaan Tallinna stipendium viis sind seminarile Austraaliasse?

Igasugune materiaalne toetus on tudengitele väga teretulnud. Seda enam, et selliseid toetusi väga suures valikus ju ei pakuta. Ja Eestis teenitavate palkadega ei tasu loota, et vanemad saavad katta kõiki välismaal õppimise kulutusi.

Ma ei võrdleks Jaan Tallinna stipendiumi tavaliste rahastipendiumidega. See täitis hoopis teistsugust funktsiooni, kui seda teevad rahastipendiumid: ei olnud mõeldud minu enda plaanide elluviimiseks, vaid pakkus hoopis uut kogemust. Oma eesmärgiga sai see stipendium väga hästi hakkama, sest koolitus oli tõesti äärmiselt arendav, eriti silmaringi seisukohast.

Tamkivi reaalteaduste fond

• Tamkivi reaalteaduste fond on Eesti rahvuskultuuri fondi (ERKF) ­juures tegutsev allfond, mille eesmärk on toetada Eesti noorte reaal- ja loodusteadlaste õppe- ja teadustööd.
• Fond tegutseb 2013. aastast. Selle asutasid 2012. aastal lühikese vahega meie seast lahkunud Paul ja Raivo Tamkivi, isa ja poja mälestuseks nende perekond, sõbrad ja Tallinna Rotary klubi.
• Fondi peamine toetusvahend on igal aastal toimuva konkursi võitja(te)le eraldatav stipendium. ERKF-ile on stipendiumiavaldust esitama oodatud Eesti kodanikest magistri- ja doktoritaseme üliõpilased, kelle uurimisvaldkond on reaal- või loodusteadused laiemas mõttes. Võrdsete kandidaatide puhul eelistatakse füüsika (eriti energeetika), matemaatika, meditsiini (eriti vähiuuringud), inseneri- ja arvutiteaduste valdkondi ning kandidaate, kelle tegevusel on oluline rahvusvaheline mõõde.