Täpselt nädal tagasi diskuteerisid teaduste akadeemia saalis riigikogu valimistele täisnimekirjaga minevate erakondade esindajad teaduse ja teadlase rolli ning ülikoolide panuse üle Eesti ühiskonda.
Eesti teaduste akadeemia president Tarmo Soomere tõdes alustuseks, et ülikool/teadus peab olema mitte riigi teener, vaid ühiskonna vedur. Enam ei piisa sellest, et ülikoolid pakuvad riigile korralikku teaduspõhist teenust, nagu teadusarendusstrateegia aastani 2020 ette näeb.
Teadus ei teki iseenesest
Mõnda, mis arutelult kõrva jäi. Ühiskondlik kokkulepe teaduse rahastamiseks on olemas, samuti kui kaitsekulutuste puhul – vaja see täitmisele pöörata, enne kui asi liiga tõsiseks läheb. Olid ajad, mil teadlased olid tõesti ühiskonna vedur, näiteks IME koostamisel 1987. Riigikogu kujundagu teadlaste osavõtul ise oma strateegiad ja lähtugu neist, mitte koalitsioonilepingutest. Teadustegevusse ei peaks sekkuma. Mis mõttes ei tohi maavarasid uurida? Eesti teadlane peab valdama eesti keelt, millega on juba raskusi. Riigikogu pangu paika Eesti kultuurkapitali ja Eesti teadusagentuuri n-ö vahekord, kes kuhu raha panustab – et need, kes istuvad kahe tooli vahel, ei jääkski õhku. Innovatsioon üldiselt eriti kõneks ei tulnud, kuigi roheliste esindaja Ago Samoson, kes laua taha ei mahtunud, üritas viimases lõpus arutelu sinnakanti kallutada.
Sõna on poliitikutel
Imre Mürk: Jõuda nii kaugele, et valitsuse juures asuv teadusarendusnõukogu (TAN) teeks tõesti teadusarenduspoliitikat; et kõrgharitud inimesed täidaksid juhtivaid ametikohti, ning et kuivõrd doktorant on ka inimene ja teinekord isegi perekonnainimene, oleks tema stipp 80% keskmisest palgast.
Mart Meri: Eesti teaduse võimekus on päris hea, aga jätkusuutlikkus kehvavõitu; teadustegevus tuleb viia kooskõlla ühiskonna vajadustega. Kõige olulisem on ühiskondlik kokkulepe: mida ühiskond teaduselt ootab, mida teadus suudab ühiskonnale pakkuda (ja seda inimkeeles, mitte teadusslängis).
Urmas Sutrop: Teadlased tehku sellist tööd, mis viib majandust edasi. Ei julge öelda, et Eesti teadus kriisis on, aga kindlasti on vaja midagi muuta – nii saab teadus tugevamaks. Eraraha tuleb kõrgharidusse tagasi tuua, vahepeal on see kuidagi kaduma läinud.
Liisa-Ly Pakosta: Ei ole normaalne, kui lapsehoidja palk on suurem kui teadlase sissetulek (Facebook). Trikitamine teadusrahaga riigieelarves ei ole aus. Eesti keeles kaitstud doktoritöödele olgu eraldi stipendium. Kui seaduseelnõude puhul saaks mõjude analüüs korda – oleks see koht, kus teadus kõige löövamalt välja tuleks.
Margus Maidla: Mis see teadus on, ühiskondlik kulu või investeering? Mitte ainult investeering, vaid strateegiline investeering, võrreldav kaitsekulutustega. Tehnoloogiasse ja innovatsiooni investeerimisel peaks ettevõtted olema tulumaksust vabastatud. Teaduste akadeemia sekkugu riigi ellu jõuliselt.
Aadu Must: Eesti teadus on kriisis, ka struktuurses kriisis. Rahvusteadused on krooniliselt alarahastatud; teadustegevuse sünkroniseerumine Eesti riigiga. Teadusprotsess on pika vinnaga, konkreetsed otsused ei mõjuta järgmisi valimisi. Teadus vajab stabiilset, keskvõimust sõltumatut rahastust.
Sõltuvuse vähendamisest
Mis saab, kui tõukefondide rahastus viie aasta pärast otsa lõpeb? Kas Eesti teadus peab end siis üsna kokku tõmbama? Eurorahast võõrutamise küsimus ei puuduta ainult teaduse rahastamit. Liisa Pakosta: Me ei tea vastust. Margus Maidla: Lähtuda tuleb teadlaste nõuannetest ja soovitustest. Mart Meri: Vastuseks võiks olla riigireform kõige laiemas mõttes; riigipidamise kava tuleb paika panna, parlamendis luua tulevikukomisjon. Teise sõltuvuse, bürokraatiast sõltuvuse kohta on Meril teinegi ettepanek: teaduste akadeemia loogu bürokraatia vähendamise probleemkomisjon, kuivõrd kompetentsus teadusbürokraatia alal on täiesti olemas (väike nali).
Teaduste akadeemia peasekretär Margus Lopp: Kas tugevdada ülikoole ja selle kaudu teadust või tugevdada teaduse kaudu ülikoole? Nagu tavaks, ei tea retoorilisele küsimusele õiget vastust keegi. Isegi sõnaosavad poliitikud mitte, isegi enne valimisi mitte.
Lisa kommentaar