Lasteaedades toimub praegu põlvkondade vahetus. Lasteaiajuhtide ühine mure on personali nappus, kusjuures keeruline on leida mitte ainult õpetajaid, vaid ka õpetaja abisid, kelle töö on viimasel ajal kõige rohkem muutunud. Söögi- ja koristajatädist on saanud sõna otseses mõttes õpetaja abi, kes lisaks rühma puhtuse, korra ja toidu eest vastutamisele osaleb ka õppekasvatustöös. Selline suund sai alguse juba kakskümmend aastat tagasi hea alguse metoodika jõudmisega Eestisse.

Tööd ja vastutust on palju juurde tulnud, ometi ei ole sellel ametikohal töötamiseks kehtestatud kvalifikatsiooninõudeid, riigi finantseeritud pedagoogilised koolitused õpetaja abidele praktiliselt puuduvad ning palk on neil väga väike. Enamasti saab õpetaja abi miinimumpalka või pisut üle selle, kuigi leidub ka omavalitsusi, kus nende töötasu on 500 euro ringis. Kui maapiirkondades, kus töökohti on vähe, on õpetaja abi ametikohale soovijaid veel võimalik leida, siis Tallinnas ja teistes suuremates linnades on see suur probleem. Staažikad töötajad lähevad järjest pensionile, noori aga praegused töötingimused ei rahulda.

Oma tööst olid nõus kõnelema kaks õpetaja abi, kes hiljuti ameti maha panid. Siiski ei soovinud kumbki teha seda oma nime all. Mõlemad töötasid lasteaias üle kahekümne aasta ja tegid oma tööd südamega.

Õpetaja abi Maarika lugu

Maarika õppis müüjaks ja töötas ühes väikelinnas õpitud erialal 1991. aastani, kuni ta koondati. Peale seda kandideeris Maarika lasteaia majandusjuhatajaks, kellena ta töötas 15 aastat. Selle aja jooksul tuli tal korduvalt asendada nii õpetajaid kui ka õpetaja abisid. Maarika sai lastega nii hästi hakkama, et kolleegid ütlesid talle tihti, et ta on vale elukutse valinud – oleks pidanud hoopis õpetajaks hakkama.

2006. aastal kolis Maarika Tallinna, et laste peredele lähemal olla. Ehkki talle pakuti ühes lasteaias õpetajakohta, otsustas ta väiksema vastutusega õpetaja abi ameti kasuks.

Tema töökohaks sai äärelinna väikese lasteaia kolmeaastaste rühm. Kuna selles majas õpetaja abi ametijuhend puudus, hakkas Maarika oma tööd tegema täpselt samuti, nagu oli seda tehtud eelmises kohas, kus õppetöös osalemine kuulus õpetaja abi ülesannete hulka. Ainsal koolitusel, kus tal selle aja jooksul võimalus käia oli, sai Maarika kinnitust, et tema põhimõtted on õiged, ning ta tundis end väga hästi.

„Hommikul tulin poole üheksaks tööle, katsin laua, tõstsin toidu taldrikutele, õpetasin, kuidas lusikat hoida, ja abistasin söömise juures neid lapsi, keda vaja. Siis pesin käsitsi nõud ära, jõudsin sellega valmis just tegevuste alguseks ja läksin õpetajale appi,” kirjeldab Maarika oma päeva. Siis aitas ta lapsed õueminekuks riidesse panna, vaatas, et kõigil oleks sallid kaelas, mütsid peas ja kindad käes. Laste õuesoleku ajal tuulutas toad, võttis tolmu ja pesi põrandad. Kui lapsed õuest tuppa tulid, abistas neid lahtiriietumisel ja hoolitses selle eest, et kõik märjad asjad saaksid sooja kappi kuivama. Edasi tuli lõunasöök ja uuesti nõudepesu. Lõunaune ajaks olid Maarikal nõud pestud ja ta sai magamistoas riietumise juures abiks olla, samuti pärast õhtuoodet, kui lapsed uuesti õue läksid. Kui keegi mudilastest püksi tegi, mida tuli ette peaaegu iga päev, võttis just tema lapse kaenlasse, viis pesuruumi ja pesi puhtaks, sest õpetajad ei nõustunud seda tegema.

Maarika tunnistab, et ei olnud lihtne end paljude kohustuste vahel jagada, kuid ta sai hakkama, sest on alati olnud kiire tegutseja. Aeglasemad kolleegid kippusid ajahätta jääma ega jõudnud kõiki ülesandeid võrdselt hästi täita. Sellest tekkis neil oma rühma õpetajatega aeg-ajalt ka pingeid. Maarika ütleb, et väga palju olenebki selles töös inimeste omavahelisest klapist ja ellusuhtumisest. Tema on püüdnud alati näha asjade häid külgi ja see on teda aidanud.

Maarika töötas lasteaias õpetaja abina seitse aastat. Kõrvalrühmas vahetus samal ajal kümme õpetaja abi. Mõni noor pidas selles ametis vastu ainult mõne kuu. „Seda tööd teha ei saa, kui lapsed ei meeldi,” kinnitab Maarika. „Mind motiveerisidki kõige rohkem lapsed. Nad andsid mulle energiat ja mina ilmselt ka neile, sest nad tulid rõõmsal meelel lasteaeda ja tahtsid seal olla. Üks õpetaja lausa küsis minult, mida ma lastega teen, et nad nii minu järele on. Eks õpetajad olid minu peale vahel isegi armukadedad, aga ma ütlesin neile, et ei maksa olla. Mina olin ju lastega iga päev koos, see oligi põhjus. Ja mõni õpetaja hakkas tänu sellele paremini töötama ka,” naerab Maarika, kes sai kolleegidegagi hästi läbi. „Ma ei ole kunagi töö pärast riidu läinud ega kellegi peale kaebamas käinud, kuigi vahel oleks põhjust olnud.” Maarika meenutab õpetajat, kes lastega teisiti hakkama ei saanud kui neid karistades. Mõne lapse pani vahel päevaks otsaks seina ääres seisma, teisele andis vastu kätt laksu. Siis ma küll sekkusin ja ütlesin, et ta teeb lastele liiga, ja ta võttis mind kuulda. Ega ta kaua meil töötanud ka. Aga osa asju, mis mulle ei meeldinud, tuli lihtsalt alla neelata. Riidu on lihtne minna, aga pärast peab koos edasi töötama.”

Et palk oli ülekohtuselt väike, sellele püüdis Maarika mitte mõelda. „Kaheksatunnise tööpäeva eest sain kuus kätte 309 eurot. Umbes 160 eurot kulus kommunaalmaksudele, ülejäänu jäi elamiseks.”

Ometi polnud Maarika sõnul väike palk peamine põhjus, miks ta kohe, kui pensioniiga kätte jõudis, otsustas lasteaiast lahkuda. „Tervist ja energiat oleks jätkunud, aga kui õpetaja abidele pandi ka koridori koristamise kohustus, mille eest polnud lisatasu ette nähtud, tundus see väga ülekohtune. See oli põhjus, miks ma ära tulin.”

Õpetaja abi Riina lugu

Riina töötas õpetaja abina kakskümmend aastat. Kõigepealt 13 aastat Jõgeva maakonnas, siis kuus aastat Läänemaal, viimase aasta Tallinnas. Riina on õppinud küll Tallinna ülikooli Rakvere kolledžis lasteaiaõpetajaks, aga kuna viimasel kursusel käies sündis tema esimene laps ning varsti ka kaks järgmist, jäi diplomitöö tegemata ja kool lõpetamata.

Lasteaeda tööle läks Riina siis, kui noorim lastest oli kaheaastane. Paar aastat asendas ta lapsepuhkusele läinud õpetajat, põhiamet oli siiski õpetaja abi. Töö selles Jõgevamaa lasteaias meeldis Riinale, sest töökorraldus oli täpselt paigas ja nädala sees oli ka üks vaba päev. Kuna lasteaias oli kasutusel hea alguse metoodika, sai ta ka mitmel huvitaval kursusel ja koolitusel osaleda.

2006. aastal kolis Riina Läänemaale ja läks tööle väikesesse lasteaeda, kus oli üksainus liitrühm ja lapsi ligi 30. „Minu töö hulka kuulus ka see, et võtsin hommikul valla lapsed bussi pealt vastu ja tõin nad lasteaeda,” meenutab Riina. „Aitasin õpetajal tunde ette valmistada ja läbi viia, muidugi pidi ka minu põhitöö olema korralikult tehtud. Lisaks anti mulle veel kaks suurt saali koristada. Tööd oli sel ajal hästi palju, sest käisin kahe kohaga tööl, õhtuti läksin veel vallamaja koristama ja jõudsin õhtuti koju alles kella kümne paiku.”

Lastega sai Riina hästi läbi, lapsed hoidsid teda ja tema neid. Ka õpetajatega polnud pahandusi, ehkki Riina tajus, et kolleegid alati ei mõistnud, et tal tuleb tundides osalemisele lisaks ka ruumid puhtad hoida ja muidki kohustusi täita. Juhtus ka see, et tema heatahtlikkust hakati ära kasutama – palve „ole sina laste juures, ma käin korra ära” – kordus üha sagedamini ja Riina ei osanud end kaitsta.

Ka selles Tallinna lasteaias, kuhu Riina 2013. aastal õpetaja abiks tuli, oli sama lugu. „Leiti, et minu kohus on ka lõunaune ajal lapsi valvata, nii et mul puhkehetke polnudki. Tundsin, et ma ei sulandunud sellesse kollektiivi, mind ei võetud kui võrdset, ja otsustasin eelmisel suvel lasteaiast ära tulla. Väsisin ära, tahtsin lasteaiast puhata. Hiljem kuulsin, et lasteaed otsis minu asemele inimest tükk aega. Kes see ikka tuleb sellise palga eest! Mina sain kätte 320 eurot, tean, et eelmisest sügisest palk natuke tõusis. Seda on äraelamiseks kohutavalt vähe, aga tööd on kohati vaata ehk rohkem kui õpetajal. Nii spordipäevadel kui ka kõigil ühistel käikudel ja väljasõitudel pidin alati kaasas olema.”

Praegu töötab Riina puhastusteenindajana ja teenib tunduvalt rohkem. Samas tunnistab ta, et ehkki talle meeldib olla iseenda peremees, igatseb ta lastaeda tagasi. Ja pole välistatud, et mõne aasta pärast ka läheb. Lootusega, et selleks ajaks on töötingimused teised.

• • •

Arusaam, et alushariduses töötavaid pedagooge peaks praegusest rohkem väärtustama, on juba poliitikuteni jõudnud. Kõik riigikokku pürgivad erakonnad on lubanud võimule saades tõsta nii lasteaiaõpetajate kui ka nende abide palka. Loodetavasti täitub ka lasteaednike ammune soov, et kõikidele pedagoogidele kehtestatakse ühesugune alampalk.

Oluline valdkond, mis tuleb üle vaadata, on täiendkoolituse süsteem. Praegu tuleb lasteaiaõpetaja abide koolitamiseks raha omavalitsustelt, lastaiajuhtide üksmeelne arvamus on, et riigi osa peaks olema suurem. Kuna praegune õpikäsitus näeb õpetaja abisid meeskonna liikmetena, on oluline, et neile kehtiksid kvalifikatsiooninõuded ja nad oleks pedagoogiliselt koolitatud.

—

Arve ja fakte

Selle kohta, kui vanad, millise hariduse ja töökogemusega õpetaja abid lasteaedades töötavad ning millised on nende koolitusvõimalused, praegu ülevaade puudub. Neli aastat tagasi korraldasid Eesti alushariduse juhtide ühenduse liikmed Marga Napp ja Margot Fjuk selle kohta väikese küsitluse, millele vastas 141 lasteaeda.

2011. aastal oli pilt järgmine.

• Õpetaja abide keskmine vanus oli 47,9 aastat. Alla 30-aastasi õpetaja abisid töötas lasteaedades vaid 6,7%, pea pooled (49,2%) olid üle 50 aasta vanad.
• Kõige rohkem oli keskharidusega (48,5%) ja kesk-eriharidusega õpetaja abisid (30,1%). Põhiharidus oli 11,4%-l. Pedagoogilise koolituse oli läbinud 38,6% õpetaja abidest.
• Tervelt 36% õpetaja abide töökogemus jäi alla viie aasta. Rohkem kui 15-aastase staažiga õpetaja abisid oli 24%.
• Õpetaja abide täiendkoolituste võimalused olid väga erinevad. Põhirõhk oli toiduhügieeni, puhastusvahendite ja tuleohutuse koolitustel, kuid osaleti ka lasteaiasisestel koolitustel koos pedagoogidega, hea alguse metoodika ja suhtlemiskoolitustel.