Wiedemanni keeleauhinna tänavune laureaat Leelo Tungal rääkis hiljuti televisioonis Soomes-Rootsis maad võtvast poliitilisest hüperkorrektsusest ja absurdini jõudnud lastekaitsest. Rootsi lapsel, kes tahab kooliüritusel kommi süüa või kirjanikuga pilti teha, peab olema lapsevanema kirjalik luba. Soome lasteaias keelati traditsioonilise jõulumüsteeriumi mängimine – see võib solvata neid, kes ei ole ristiusku, ja on lubatav vaid juhul, kui Jeesuslaps asendatakse lambatallega. Ja Soomes ei tohtivat lastele kirjutades kasutada hüüumärki, sest hüüumärk on karje ja lapse peale ei või karjuda. Sic!
Poliitkorrektsuse vaimus(tuses) tükitakse tegema korrektiive ka kirjandusklassikasse. Veebruaris kirjutas rootslaste Dagens Nyheter, et tänavu 70-aastaseks saava „Pipi Pikksuka” uustrükkides asendatakse nimetus „neegrikuningas” (negerkung) „Lõunamere kuningaga” (Söderhavskung). Arutatud on seda muudatust juba aastaid ja Saksamaal, muide, on temp ammugi ära tehtud. Saatjaks ikka seesama laul: tänapäeval on „neeger” solvav sõna, moodne inimene seda ei kasuta. Ja mõelge: Pipi isa, valge mees, neegrikuningas! Väga rassistlik.
Huvitav, milliseid Astrid Lindgreni raamatuid järgmiseks surkima hakatakse. Äkki kirjutatakse „Röövlitütar Ronja” 12 röövlist kuus naisteks, sest me elame ikkagi soolise võrdõiguslikkuse ajal ja moodsale naisele võib olla solvav, et röövlikollektiivis pole ühtegi naist. Või pannakse Bullerby ja koolimaja vahet käima koolibuss, sest tänapäeval pole mõeldav, et lapsed lähevad kooli omapäi, liiati läbi metsa.
„Vahtramäe Emilis” vangistab isa – nõrganärvilistel mitte edasi lugeda! – Emili värkstuppa iga kord, kui too on pahandust teinud. Seal vestab traumeeritud poiss alati ühe puukujukese, nii et lõpuks on neid 369 tükki. Meie ajal ennekuulmatu! Juba ammu pidanuks despootliku isakuju asendama lahke papaga, kes kingib Emilile iga kord, kui too on pahandust teinud, ühe martsipanikujukese, nii et lõpuks on neid 369 tükki.
Kui ülikaitsvad vanemad ja vagatsejad ning nende pahameele pelgajad, kes keelest ja kirjandusest ilmselt suurt midagi ei taipa, pääsevad teoseid „tänapäeva normidele” vastavaks kohandama, siis kust õpivad lapsed seda, kuidas elati ja räägiti varem? Kust õpivad nad asjade, tavade, sõnade ja nende tähenduste suhtelisust?
Sõna „neegrikuningas” summutajad, sõna „neeger” tabustajad üldse arvavad end tootvat sallivust, kuid tegelikult on vastupidi – nad toodavad ülitundlikkust ja sallimatust, pannes lapsed lugema poliitkorrektseks nuditud tekste ning võttes neilt võimaluse õige lihtsal moel näha ja mõista, et eri aegadel ja eri kohtadeski käibivad erisugused käitumismustrid ja väärtushinnangud, erisugune keel. Aga just selle mõistmine on salliva maailmavaate alus.
Iseäranis irooniline on, et Pipi-tekst ei ole ju sugugi rassistlik, vaid hoopis naeruvääristab rassismi. Meenutagem üht kirjakohta: kui Pipi jõuab oma isa saarele, hakkavad neegrilapsed tema ees põlvitama ja kummardama, sest „mingil arusaamatul põhjusel olid nad endale pähe võtnud, nagu oleks valge nahk palju peenem kui must”. Pipi ei mõista sellist käitumist, arvates, et neegrilapsed mängivad asjadeotsijaid, ja asudes ka ise põlvili mööda maad ringi nuhkima. Kirjeldatud episoodist rassismivastasuse näitena on rääkinud lastekirjanduse uurija Jaanika Palm. Ent virgad tsensorid ei näi selliseid tekstitasandeid hoomavat.
Meenub üks vana „Ernie” koomiks, milles vanatüdrukute klubi koob linna tuletõrjehüdrantide ümber kampsunid, sest tegu on perverssete falliliste sümbolitega. Liigne moraal hakkab aga takistama tuletõrjujate tööd. Sama asi on „neegrikuninga” mõrvaritega: tehes enda arust head, teevad nad hoopis halba. Ja selliste vanatüdrukute pilguga vaadates „võiks tõepoolest enamiku lastekirjanduse klassikast ajaloo prügikasti heita”, nagu on kirjutanud Tähekese peatoimetaja Ilona Martson.
Ärgem laskem moraalitsejatel keele ja kirjanduse kallal edasi askeldada, muidu hakkavad nad ühel hetkel maha kriipsutama jumal teab mida. Näiteks väljendit „jumal teab” – äkki mõni ateist solvub …
Lisa kommentaar