See oli seitsmekümnendate lõpu poole. Olin just lõpetanud Tartu ülikooli arstiteaduskonna ravi erialal, aga töötasin Artur Linnu molekulaarbioloogia grupis keemia­hoone laboris 414, kus alustasin nõude pesemise ja esimeste eksperimentidega juba teise kursuse tudengina. Uurisime ribosoome. Need on raku organellid, mis toodavad kõik valgud, mida organism eluks ja tegevuseks vajab. Meid oli kümmekond, olime kõik ühes ruumis, kus kogu aeg toimus ka teaduslik arutelu ja mõeldi välja uusi katseid. Võimalusel tehti need ka kohe ära.

Ühel õhtul saime kätte järjekordse katse tulemused. Need olid sellised, et kohe tekkis uus hüpotees, mis meie arvates oli väga tähtis. Aega kaotamata alustasime uut katset. See eeldas ribosoomide subühikute (neid on kaks – suurem ja väiksem) lahutamist ultratsentrifuugimisel suhkru (sahharoosi) gradiendis. Kell oli juba üheksa õhtul, kui Mart Saarma alustas uue ribosoomi katsega, mina tegin sahharoosi gradienti tsentrifuugi totsikutesse nii, et suurem tihedus oli totsiku põhjas ja väiksem peal. Artur Lind ja Richard Villems tegelesid teooriaga ja suitsetasid piipu. Paar tudengit aitasid seal, kus said, ja ootasid samuti „suurt läbimurret”. Kell 11 õhtul oli kõik valmis ja võisime ultratsentrifuugi kolmeks tunniks käivitada. Keegi koju ei läinud, kohvikust toodi pirukaid juurde, ootasime, kuni fuug käib. Kell kolm järgmisel hommikul hakkasime tuubidest gradienti ettevaatlikult välja pumpama, ise samal ajal pidevalt jälgides aine neeldumist spektri ultravioletses osas, mis ribosoomide subühikuid pidi lahutama. Kõik uurisid hoolega Uvicordi isekirjutaja noolt. Pulss tõusis ja vaikus oli selline, et isekirjutaja sule kriipimine paberil kostis kohatu mürana. Aga see vedas ikkagi kaks küüru, mitte ühe, nagu lootsime. „Läbimurret” ei toimunud! Selline on teadlase argipäev. Päike hakkas juba tõusma, kui üle Raekoja platsi koju kõndisime.

Olen tihti mõelnud, millest selline õhin. Miks me peaaegu et elasime 414. laboris ega saanud vahel koju mitu päeva? Ja iga kord tulen ühele järeldusele – asi on õpetajas. Professor Artur Lind oli erakordselt karismaatiline isiksus, kes oskas noori motiveerida kogu eluks. Ta rääkis mulle, noorele kirurgihakatisele, et molekulaarbioloogia ja -geneetika valdamine on arstidele tulevikus tingimata vajalik, sest kirurge on palju, kuid neid, kes peale arstiteaduse ka molekulaarbioloogiat ja -geneetikat valdavad, väga vähe. Ainult et see aeg jõuab kätte siis, kui meie oleme juba surnud. Kujutage ette, ta suutis meid veenda tegelema asjaga, mida läheb vaja alles pärast meie surma. Selline professor!

Veel kaugemale ajale tagasi mõeldes pean tänutundega meenutama oma õpetajaid Rakke keskkoolist, kus õppisin kuuekümnendatel. Minu meelest olid need selle kooli parimad aastad. Valminud oli uus moodne kooliks projekteeritud koolimaja, igal aastal saabus kõrgkoolidest noori õpetajaid, kes suure entusiasmiga tegelesid lastega nii tundide ajal kui ka pärast tunde. Meenuvad emakeeleõpetaja Maila Tamm (Muuga), kes õpetas meid luuletusi lugema ja oli eeskujuks inimeseks olemisel. Riola Koppel, Eesti esimene meister orienteerumises, kes oli meiega igal nädalavahetusel kuskil metsas võistlustel. Endel Prikk pani meid kõiki laulma ja viis laulupidudele. Klassijuhataja Helgi Viirmaa õpetas matemaatikat. Matemaatikuid meist küll ei tulnud, aga ta õpetas midagi muud: klass hoiab kokku, just pidasime järjekordse klassi kokkutuleku. Nemad olid õhinaga õpetajad ja õpetasid meidki õhinal õppima ja töötama. Meie 1969. aasta lennust läksid ülikoolidesse (loe: said eksamitega sisse, mitte ei ületanud lävendit!) 70%. Pole ju paha!

Vaatan täna Geenivaramu teadlasi, kraadiõppureid, projektijuhte ja laborante – ka siin käib töö suure õhinaga. Töö on huvitav, annab olulisi tulemusi ja keskkond on stimuleeriv. Paistab, et õhinapõhisus on midagi sellist, mis kandub edasi põlvest põlve. Vahest peaksime seda lähemalt uurima – äkki on seal keskkonnatingimuste kõrval ka geneetiline komponent.