Te pole kunagi Eestis käinud? Peaksite kindlasti minema. Me just jõudsime sealt tagasi ja reisist jäänud soe tunne ei ole veel kadunud. Ei jõua ära oodata, millal tagasi Eestisse saame.

Eesti tagasihoidlike, sõbralike ja kõrgelt haritud inimeste saavutused on lihtsalt märkimisväärsed. Üliagarad haridustegelased tervest maailmast käivad alatasa Soomes, et saada teada, kuidas on neil õnnestunud PISA haridusuuringutes parimate eksklusiivsesse klubisse jõuda, aga eestlased on edetabelis soomlastega peaaegu võrdväärseid tulemusi saavutanud. Ja see pole veel kõik. Eesti majandus vajus Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel sohu. Kui Soome majandus sõltus suuresti kaubavahetusest Nõukogude Liiduga, siis Eesti majandus oli Nõukogude Liidu majanduse osa. Erinevalt venelastest ei olnud eestlastel naftat, mida müüa. Ka ei olnud Eesti nagu Ida-Saksamaa, millele Lääne-Saksamaa abikäe ulatas. Sellest hoolimata õnnestus eestlastel end sügavast madalseisust välja võidelda ja luua majandus, mis on endiste liiduvabariikide seas üks edukamaid. Me läksime sellesse äärmiselt huvitavasse riiki, et saada teada, kuidas nad seda tegid.

Kui meie lennuk Eesti pealinnas Tallinnas maandus, oli meil üks tööhüpotees. Me arvasime, et tõenäoliselt oli postsovetliku valitsuse hariduspoliitika see, mis tegi väga tugevatele STEM-oskustele rajatud moodsa majanduse võimalikuks. Aga meie hüpotees ei leidnud kinnitust. Tugevad STEM-oskused olid täiesti olemas, nagu ka väga tugev haridussüsteem, aga need olid sajanditepikkuse arengu tulemus. Leidsime eest olukorra, mis meid oma uute sõprade pärast sügavalt muretsema pani.

Kui palusime oma vestluskaaslastel nimetada pärast Eesti taasiseseisvumist aset leidnud olulisi muutusi hariduspoliitikas, siis ei meenunud neile midagi peale 1990. aastate lõpus toimunud vägagi loomingulise Tiigrihüppe, mille eesmärk oli õpetada Eesti noortele programmeerimist ja tagada kõigis koolides internetiühendus. Seega paistab, et Eesti kõrge koht PISA edetabelis ei ole taasiseseisvumise järgse hariduspoliitika tulemus. Pigem on selle põhjus aastasadade jooksul toimunud poliitiline, sotsiaalne ja hariduslik areng, mis toetas tugevat, sügavat ja laialdast pühendumist haridusele, samuti väga rangete haridusnormide traditsioon, nõudlik õppekava, otseselt õppekaval põhinevad kvaliteetsed eksamid, kõrgelt haritud õpetajad, kellel on magistrikraadid teadusülikoolidest, hea kvalifikatsioonisüsteem, tugev toetuste süsteem lastega peredele ja paljud muud faktorid, mis aitavad luua tulemuslikku haridussüsteemi.

Eesti õpilased mitte ainult ei saavuta kõigis PISA ainetestides häid tulemusi, vaid ka Eesti koolide õpilaste tulemuste erinevused on väga väiksed. Peale selle kulutab Eesti õpilase kohta vähem raha kui enamik OECD riikidest. See tähendab, et riik teenib oma investeeringult suurepärast tulu.

Nägime Eestis märke, mis on iseloomulikud riikidele, mille õpilased PISA testides häid tulemusi saavutavad: hästi töötav haridusministeerium; ranged akadeemilised standardid, mille põhjal on loodud tugev õppekava, mille edukust mõõdetakse kvaliteetse eksamisüsteemi abil; kõrgelt haritud ja hästi koolitatud õpetajaskond koolides ning õiglane rahastamissüsteem.

MOTT. Juhtum lõpetatud. Aga ärgem kiirustagem. Hoolimata headest tulemustest PISA testides ja paljude hästi töötavatele süsteemidele omaste komponentide olemasolust, leidsime ka mitu murekohta. Selgus, et PISA testide head tulemused ei taga õpilastel oskusi, mida vajavad ühe enam globaliseeruval turul tegutsevad Eesti ettevõtjad. Tõsiasi, et üldsus haridust kõrgelt hindab, ei tähenda tingimata, et õpetajate maine ühiskonnas oleks kõrge. Eesti lugu on inspireeriv, aga ka hoiatav mitte üksnes Eesti, vaid teistegi riikide jaoks.

Esimene murekoht on ilmne. Kui me Tartu ülikooli töötajatel külas käisime, rääkisid nad, et möödunud aastal ei laekunud ühtegi avaldust tudengitelt, kes oleksid soovinud saada reaalainete õpetajaks, ning väga vähe avaldusi tuli neilt, kes soovisid muid olulisi aineid õpetama hakata. Asjalood olid samad Tallinna ülikoolis. Enamik Eesti õpetajatest on naised, kes otsustasid õpetajaks hakata ajal, mil ülikooliharidusega naistel peale õpetamise muid valikuvariante eriti polnudki. Eesti õpetajate keskmine vanus on natuke alla 48. Nende palgad on väikesed, eriti kui võrrelda palkadega teistes ametites, milles töötamine eeldab viieaastase ülikoolikursuse läbimist, hoolimata sellest, et valitsus on viimastel aastatel õpetajate palku tõstnud. Nad on pidevalt kurnatud, kuna nende töökoormus kohustuslike õppekavade läbimisel on äärmiselt suur ja õppeaasta on väga lühike. Kui nad tervet õppekava ei läbi, siis hakkavad lapsevanemad kaebama („Mu sõbranna Mari lapsed on juba õpiku 176. leheküljel, aga teie alles 123.-l. Miks nii?”).

Madalad palgad, väike päevade arv õppeaastas, õpetajate suur töökoormus ja õpilaste suurepärased tulemused muudavad Eesti haridussüsteemi nii tõhusaks. Aga selle tõhususe allikad võivad tähendada Eesti jaoks tiksuvat pommi. Eesti majandusedu on olnud suur proovikivi koolidele, mis püüavad võimekaid inimesi oma õpetajaskonda värvata, kuna erasektor suudab kõrgharidusega eestlastele, eriti STEM-valdkonnas, palju paremaid võimalusi pakkuda kui õpetamine. Tundub, et hoolimata kadestamisväärselt kõrgest kohast PISA edetabelis, ootab Eesti haridussüsteemi ees suur kukkumine, mida õpetajate järgmine tagasihoidlik palgatõus tõenäoliselt ära hoida ei suuda.

Muretsemiseks on veel üks põhjus. Umbes 70% Eesti keskastme õpilastest järgib akadeemilist õppekava. Teised osalevad kutseharidussüsteemis, mida peetakse laialdaselt nende õpilaste ainukeseks võimaluseks, kes akadeemilise õppekava läbimiseks piisavalt head ei ole. Akadeemiline õppekava on küll väga nõudlik, aga äärmiselt traditsiooniline, ja enamik õpetajatest õpetab seda väga traditsioonilisel moel. Isegi kui õpetajad soovivad tänapäevaseid pedagoogilisi meetodeid kasutada, siis tormavad alati valvsad lapsevanemad ametnikele kaebama, et õpetajad ei järgi õpikuid täht-tähelt ega pea – nagu ma juba eespool märkisin – õppekava läbides teiste õpetajatega sammu. Tööandjad rääkisid meile, et selline äärmiselt traditsioonilise õppekava ja äärmiselt traditsioonilise pedagoogika kombinatsioon toodab inimesi, kellel puuduvad paljud kõige olulisemad oskused, mida tänapäeva töökeskkonnas vaja on. Eesti rahvaarv väheneb, mis tähendab, et aina vähem töötajaid peab pidama ülal aina suurenevat pensionäride kontingenti. Aga tootlikkus on Eestis madal. Ainuke võimalus, kuidas vältida elatustaseme langust Eestis, oleks suurendada tööjõu tootlikkust. Aga seda ei juhtu kunagi, kui Eesti ei võta omaks õppekava, mis on oluliselt rakenduslikum, palju vähem õpikute küljes kinni; mille eesmärk on õpetada noortele, kuidas endale ise sihte seada, oma probleeme sõnastada ning teiste õpilastega nende eesmärkide saavutamiseks ja probleemide lahendamiseks koostööd teha. Oluline on mõista, et õppimine ja töötamine käivad käsikäes, ning mitte arvata, et õppimine on lihtsalt miski, mida enne tööleminekut tehakse. Selleks on Eestis vaja revolutsiooni. Ja vanematel peab sellesse revolutsiooni usku olema, või seda ei juhtu mitte kunagi.

Eesti riigijuhid on nendest probleemidest teadlikud. Riigis on haridusele seatud karmid standardid, kuni 17. eluaastani kestva kohustusliku hariduse kvaliteet on hea ning õpetajad järgivad ühetaolist õppesüsteemi, hoolimata sellest, kus nad elavad. Ja riik on selle kõige üle uhke. Kuna paljud õpetajad lähevad varsti pensionile ja majandus nõuab koolilõpetajaid, kes ise enda eest mõelda oskaksid, siis võib juhtuda, et Eesti peab endale taas uue ajastu nõudmistele vastava haridussüsteemi looma.

Artikkel ilmus Marc Tuckeri blogis 5. märtsil.

—

Õpetajatena peavad töötama parimad

Mart Laidmets

haridusministeeriumi asekantsler

Marc Tucker on USA väga olulise haridus- ja majandusuuringute (National Centre on Education and the Economy, http://www.ncee.org/) keskuse juht. Keskuse ühe haru ülesanne on analüüsida ja jälgida väga edukate haridussüsteemide arengut, sh Eestit. Mul on hea meel, et juures on üks mõjukas välisekspert, kes teab Eesti tugevaid külgi ning arenguvajadusi. Marc Tucker oli üks peaesineja OECD ja ministeeriumi korraldatud konverentsil „Andmete roll hariduse juhtimises” 12. ja 13.02 Tallinnas (http://www.oecd.org/edu/ceri/fifth-thematic-conference-the-use-of-data-2014.htm) ning kohtus väga erinevate partneritega. Suur tänu õpetajate ja koolijuhtide esindusorganisatsioonidele, ülikoolidele, ettevõtjatele, ekspertidele, kes aitasid anda võimalikult põhjaliku ülevaate Eesti kohta.

Probleemid, millele Marc Tucker viitab, on Eesti hariduse kitsaskohtadena välja toodud ka möödunud aastal kinnitatud elukestva õppe strateegias, millele tugineb haridus- ja teadusministeeriumi järgnevate aastate tegevus Eesti haridussüsteemi arendamisel. Oleme eesmärgiks võtnud, et koolides töötaksid väga head õpetajad, et õpetajaamet oleks köitev ja palk konkurentsivõimeline, et õpetajakoolitus oleks ülikoolide prioriteet ja õpetajaks saamise võimalused paindlikud.

Õpetajakutse atraktiivsemaks muutmiseks on näiteks kavas tõsta õpetajate keskmine töötasu võrdseks Eesti kõrgharidusega spetsialisti keskmise palgaga. Lisaks peab ühiskonnas muutuma suhtumine nii õpetajaametisse kui ka laiemalt koolis toimuvasse. Kool ei saa toimida kogukonnast eraldi ning eesmärke saab püstitada ikka kohapeal. Loodetavasti jõutakse üsna pea ka tõdemuseni, et diskussioonis ei ole kõige olulisem majakarbi või teatud kooliastmete säilitamine, vaid kogukonna tegelikke vajadusi ja arengusuundi arvestav sisuline tegevus. Adekvaatne tagasiside tagab õpetajale kindlustunde, et tema tööd hinnatakse ja seda on vaja ka aastate pärast.

Oluline ei ole mitte õpetaja vanus, vaid tema professionaalsus – õpetajana peavad töötama parimad. Õpetajakoolituse erialadele sisseastujate arv ei ole nii oluline näitaja kui see, kas õpetajaks õppida soovijatel on selleks tööks vajalikud omadused. Õpetajaameti maine sõltub lisaks palga suurusele tugevasti meediakuvandist,  õppekava mahust, õpetajate positsioonist lastevanemate ja õpilaste silmis, töökoormusest, tööga seotud paberimajandusest, pere toetusest õpilase arengule jmt. Et koolilõpetajate oskused vastaksid praegusest rohkem tänapäeva ühiskonna vajadustele, on esmalt oluline, et kõigil haridustasemetel ja -liikides rakendataks õppijakeskset õpikäsitust. See tähendab, et õppimine ja õpetamine peab lähtuma õppijast ning arvestama igaühe võimeid ja huvisid, õppimine peab olema huvitav, õpetamine elav ja kaasav. Õpe peab arendama õppija õpioskusi, loovust ja ettevõtlikkust. Seda aitavad saavutada nii uuendatud õppekavad, mille elluviimist tuleb jätkuvalt toetada, kui ka  uuenev õpetajate koolitussüsteem.  Koolide avatuse ja kogukonna rolli suurendamisele ning õpetajate töö väärtustamisele aitavad kaasa mitmed algatused, nt „Huvitav kool”, „Noored kooli” või „Tagasi kooli”.

Järgnevate aastate prioriteet on korraldada põhi- ja keskhariduse järgne õpe lähtuvalt töömaailma vajadustest, tõhustada praktikakorraldust, valmistada ette töötajaid majanduse kasvuvaldkondades jne. Selle koordineerimiseks käivitatakse Kutsekoja juures  programm „OSKA”, mille raames peab kõigi osaliste koostöös sündima tervikpilt Eesti tööturu vajadustest ja võimalustest. Kõigis sektorites pole võimalik kasvada, tuleb langetada otsuseid ka selle kohta, millest tuleb loobuda.

Eesmärkide ja nende tulemuslikkuse mõõtmise planeerimisel on oluline meeles pidada, et saadakse seda, mida mõõdetakse. Elukestva õppe strateegia näeb ette hindamispõhimõtete muutumist – õppija ja õppeasutuse kui õppiva organisatsiooni tulemuslikkuse hindamisel liigub rõhuasetus kujundavale hindamisele. Põhikooli ja gümnaasiumi riiklikud õppekavad rõhutavad õpikäsitust, kus õpilane on aktiivne osaleja, kes võtab osa oma õppimise eesmärgistamisest. Seega on ka tasemetööde, põhikooli lõpueksamite ja riigieksamite puhul saavutatud õpitulemuste kontrollimise kõrval oluline iga erineva vajadusega õpilase toetamine. Kogukonnale tehakse kättesaadavaks koolide tegevusnäitajad, mis võimaldavad hinnata koolide juhtimist ning arengut laiemalt, kui senised ühemõõtmelised eksamitulemuste tabelid võimaldasid.

Eesti haridussüsteemi vundament on tugev ning  paistame oma tulemustega rahvusvaheliselt silma. Alati on hea, kui leidub väliseksperte, kes ei määri vaid mett mokale ega soovita piirduda välisukse ülevärvimisega, vaid juhivad tähelepanu ka fundamentaalsetele probleemidele. Läbi aastasadade on konstruktsioonile tugevust  lisanud võime uute oludega kohaneda ning elukestva õppe strateegia oma üheksa programmiga on hea teenäitaja,  kuidas vältida võimalikku murenemist kiiresti muutuvas keskkonnas. Strateegia elluviimine ei saa jääda ainult ministeeriumi asjaks – töötame selle nimel, et see muutuks aina enam ühiseks eesmärgiks.