Tallinna ülikooli teadusnädal 9.–13. märtsini algas ajutreeningu, tuleviku energiate ja poliitiliste skandaalide temaatika avamisega. Kõik ülimalt aktuaalsed teadusteemad.

Poliitiline skandaal sünnib tõhusa ajutegevuse tulemusel. Kui aga keegi võtaks rääkida poliitilisest skandaalist kui tuleviku kütusest, peetaks seda muidugi väikeseks naljaks. Kuid nagu tihtilugu juhtub, võib naljal olla tõsine iva sees. Sest kui üks skandaalikiskumine läheb edukalt korda, siis – anna hagu. Energia ei teki ega kao, vaid muundub ühest liigist teise. Kas sama ei kehti ülekantud tähenduses ka poliitskandaalide kohta? Küllap vist, ütleks Põrgupõhja Jürka.

Skandaale uuritakse teaduslikult

Täpsemini – poliitteaduslikult. Et võim kipub korrumpeeruma, on uurijad nimetanud poliitilisi skandaale demokraatia ja pluralismi aluseks. Korruptsiooniilmingute avalikustamise oht aitab võimukandjaid ohjeldada ning seega võimalik et isegi võimuvõitlust vaos hoida. Skandaale on nii väga vaja (et kui muidu ei saa, tuleb nad välja mõelda), eriti poliitilisi skandaale. Ja seda mitte üksnes ajakirjanike ning poliitkommentaatorite jaoks, vaid ka n-ö lihtlugejale. Üks korralik skandaal võib lüüa sumbunud poliitõhustiku ajutiselt klaariks. Hoolimata sellest, et poliitilisi skandaale peetakse ajakirjanike odavaks meelelahutuseks ja et skandaal olevat see, mida meedia nimetab skandaaliks.

Politoloogiadoktor Mari-Liis Jakob­son tõdes oma ettekandes „Kuidas tekivad poliitilised skandaalid ja kuidas teadus neid lahendada aitab?”, et poliitiline skandaal on käsitatav kui poliitilise süsteemi patoloogia, mille uurimine võimaldab nagu haigusegi puhul öelda nii mõndagi terve organismi kohta. Poliitilised skandaalid jaotuvad temaatilisel alusel kolmeks (või isegi neljaks): võimu-, finants- ja seksiskandaalid. Repliigiskandaaliks (talk scandal) nimetatakse seda, kui skandaali põhjustab mõni poliitiku ettevaatamatu väljendumine olgu siis massimeedias või väljaspool seda.

Moraalne paanika

Mis teeb skandaalist tõelise skandaali? Mari-Liis Jakobsoni sõnul on teadlased toonud välja üheksa tunnust, millele skandaal vastama peaks: esiteks, skandaali põhjustab alati konkreetne isik või isikud, kes (teiseks) eiravad kehtivaid moraalinorme või muid kirjutamata/kirjutatud reegleid (kolmandaks) omakasu silmas pidades ning (neljandaks) püüavad seda varjata, kuid (viiendaks) juhtumi avalikustab (kuuendaks) massimeedia, kes (seitsmendaks) paneb sündmused dramaatilisse ja hukkamõistvasse narratiivi vormi. Juhtum (kaheksandaks) pälvib avalikkuse meelepaha ja hukkamõistu ning (üheksandaks) sündmuste ahel saab endale ka järje kas ülestunnistuste ja meetmete või täiendava uurimise ja paljastustena.

Mõni neist komponentidest võib mitte esineda, aga järgmised kolm olgu olla: tegu (ka väidetav ja hüpoteetiline); isik (kes kannab poliitilist vastutust); avalikustamine (moraalne paanika, mille kutsub esile meedia (Kuidas nii saab? Kas me sellist Eestit tahtsime?). Skandaal hakkab ise ennast toitma. Ajakirjanike vahel tekib võistlus, kes leiab uudsema vaatenurga. Leheruumi täidavad spekulatsioonid. Karud ärkavad talveunest (eri huvirühmad haistavad oma võimalusi). Jmt.

Teadus abiks

Riigivõim peab olema tunnustust väärt – et võib elada küll. Küsimus on, kuidas tagada poliitilise süsteemi legitiimsus skandaalidest hoolimata. Kas ja kuidas on võimalik kasutada teadust poliitskandaalide lahendamiseks? Selgub, et kolmel moel, kinnitab Mari-Liis Jakobson. Kõigepealt tänavatarkuse abil: ei lase neid üldse tekkida. Skandaalne poliitik on halb, aga kas mitte midagi tegev poliitik on parem, küsib poliitikateadlane retooriliselt.

Teiseks: ennetamine. Ehk õnnestub skandaalilaviini ennetada, kasutades kriisikommunikatsiooni võtteid – tunnistada eksimust esimesena.

Ühel juhul õnnestub skandaali kiskuda, teisel juhul mitte. Sõltub palju, milline on poliitiku maine ja kas see sobib poliitiku kuvandiga; samuti teema aktuaalsusest ja uudisväärtuse kriteeriumist või kas tekib raskusi visualiseerimisega (üks pilt vs. tuhat sõna). Teema võib olla nii keeruline, et sellest on raske kirjutada narratiivset lugu. Seksiskandaalid on kõige arusaadavamad ja lihtsamad kajastada. Miks mõnest juhtumist saab skandaal, teisest mitte, kuigi rikkumised on võrreldavad? Näiteks USA demokraatide 1988. aasta asepresidendikandidaat Dan Quayle langes süüdistuste alla seoses Vietnami sõjast kõrvalehoidmisega, mida George W. Bushi puhul 2000. aastal praktiliselt ei mainitud. Kui Clintonite abieluprobleeme lahati pikalt ja pidevalt, siis McCainide puhul võrreldav temaatika uudiskünnist suurt ei ületanud. See võimaldab püstitada küsimuse poliitikute ebavõrdsest kohtlemisest. Selle üks seletus põhineb Jakobsoni järgi ajakirjanike jaoks uudisväärtusel, s.o sündmuse erakordsusel, uudsusel. Järgmine samataoline sündmus ei pruugi enam pinget pakkuda. Ajakirjanikel kujuneb välja oma seisukoht, suhtumine, hoiak. Seega: kas n-ö sõltumatu ajakirjanik saab ennast ikka erapooletuks pidada?

Kolmandaks: võimalik valutu väljatulek skandaalist. Kas rääkida ja tegutseda või vaikida? Oleneb skandaalist, kui hästi suudetakse seda kontrollida. Vaikida sobib ainult siis, kui see on üldine – kui kõik asjaosalised vaikivad ja paisutavat infot peale ei tule. Pigem tuleks selgitada, esitada oma versioon juhtunust. Neid nn apoloogiaid on nelja liiki: tunnistamine, vabandamine, õigustamine, keeldumine. Kõige tõhusam neist on keeldumine (töötab hästi seksiskandaalide puhul), kusjuures vabandamine on kõige vähem tõhus (siiski mitte igas olukorras). Ärritunud poliitik tundub tõsiseltvõetavam ja professionaalsem kui kahetsev, kinnitab Mari-Liis Jakobson.

Õigustamiseks lähevad täie ette tänased või tulevased tagajärjed ja võrdlus omaaegsete probleemide või naabritega. See annab valijaile võimaluse skandaaliga toime tulla, mis vabandamise puhul ei kehti. Vabanduste otsimine tähendab suuresti süüdlaste otsimist või oma teadmatuse ekspluateerimist: ma ei teadnud, mis ma tegin; samuti vastutuse hajutamist, milleks on tohutult võimalusi. Tunnistamine (tegin jah, palun vabandust, võtan vastutuse) on mõistlik strateegia ränkade rikkumiste puhul ja imponeerib intelligentsemale valijale. Eestis on lugu nii, et esimene strateegia on keeldumine. Mööndakse, õigustatakse, mõnel juhul ka vabandatakse.

Vastutuse küsimus

Kõige selle skandaalidega teadusliku toimetuleku ja ajakirjanike erapooletuse/erapoolikuse kõrval tõuseb lihtsa riigikodaniku jaoks põhiliseks siiski hoopis küsimus vastutusest – poliitikute, poliitkommentaatorite, ajakirjanike (järjekord suvaline) vastutusest. Et kas ikka tasub iga kord igat skandaaliainest suureks puhuda/ekspluateerida. Kas see ei või oma riigile/ühiskonnale hoopis kahjuks tulla? Ehk siis teisisõnu, parafraseerides Prantsuse omaaegse presidendi Jacques Chiraci 12 aasta tagust ütelust: vahest oleks vahel targem kasutada võimalust vait olla. (Toetades USA administratsiooni kava alustada sõda Saddam Husseini režiimi vastu, jätsid Euroopa Liidu liikmestaatust taotlevad Kesk- ja Ida-Euroopa riigid Chiraci sõnul „kasutamata võimaluse vaikida”.)

—

Mis toimub Tallinna ülikoolis täna

• Kella 11-st on avatud teadusorienteerumisrada TLÜ Astra maja teadlaste foorumis. Läbida tuleb viis kontrollpunkti, lahendust ootavad nuputamisülesanded spordi, filmi, kultuuri, nutiõppimise ja sotsiaalteaduste teemal.
• Studia Generalia käigus toimuval loengul kell 13 räägib TLÜ üliõpilaste teadustööde konkursi laureaat Silver Teinbas Dawkinsi isekast geenist: „Dawkinsi geeni-meemi analoogia tagamaadest: minevik ja tulevik”.