Eesti taasiseseisvumise järel proovisid paljud koolid jõudu eri õppeainetega, mis Nõukogude ajal koolist kadusid. Üks selliseid oli ka ladina keel. Tihtipeale pandi tunniplaani üks tund nädalas ja õpetama kutsuti tuttav apteeker või kohalik meditsiinitudeng. Mõni aasta hiljem loobuti.

Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumil on selles osas ilmselt kõige pikaajalisem kogemus Eestis. Alates 1989/1990. õppeaastast on ladina keelt kohustusliku õppeainena õppinud kõik Sütevaka gümnaasiumi õpilased ja me oleme selle üle uhked. Miks siis?

Õppekava on selle aja jooksul palju muutunud nii riiklikult kui ka koolisiseselt. Ladina keele osakaal tunniplaanis on vähenenud. Ometi ei ole oluliselt vähenenud meie veendumus, et ladina keele kursus gümnaasiumi õppekavas – eriti humanitaargümnaasiumis – on vajalik. Võib-olla on selle vajalikkus aja jooksul isegi suurenenud.

Üheksakümnendatel oli ladina keele õppimine elitaarse mekiga uhkuse asi. Selline on vähemalt minu kogemus nii gümnaasiumiõpilasena kui ka ise 1998. aastast õpetajana tööle asumisest. Suurimat huvi pakkusid ladinakeelsed väljendid ja mõtteterad, nende kasutamine kirjas või kõnes rõhutas head maitset ja haridust. Oli õpilasi, kes pidasid eraldi kaustikut, kuhu ladinakeelseid lauseid koguda. Selles osas on ajad totaalselt muutunud – internetis on kõike, sealhulgas ladina keelt. Sobiliku lause võib igaüks hetkega leida ja kui suudab selle ikka õigesti meelde jätta, siis soovitud kohas kasutada. Lausete tõlkimise, mõtestamise ja kogumise asemel õpime praegusel ajal ladina keele tundides sageli sedasama, mis teemaks paljudes teisteski õppeainetes – kuidas internetist vajalikku leida ning leitud infot selekteerida, et saada aru, mis on korrektne, mis vigane.

Ladina keele tundide sisu on oluliselt kandunud hoopis grammatika poole, eriti mis puudutab seoste loomist teiste õpitavate keeltega. Viimase kümne aasta jooksul on toimunud selge muutus õpilaste üldises keeleoskuses. Kõigepealt hakkasid vähenema õpilaste grammatikateadmised ja arusaam sellest – tänapäeva keelte õppimine muutus järjest vähem grammatikakeskseks. Universaalsete grammatiliste põhimõtete selgitamine ja eri keeli ühendavate joonte mõistetavaks tegemine on muutunud ladina keele kursuse peamiseks sisuks ja eesmärgiks, mis hiljem ka vilistlastelt kõige enam kiitvat tagasisidet saab.

Järjest enam tuleb keskenduda eesti keele sõnavara arendamisele. Kui Caesar ütles: „Alea iacta est!”, siis kuulmise järgi paneb õpilane tõlkeks kirja: „Viisk / kiisk / piisk on langenud!” Liisk on ikka päris võõras sõna …

Eks üldise keeletundmise ja sõnavara kehvemaks muutumine teeb muidugi vahel meele mõruks. Aga teisest küljest – see liisk ei ole ikka päriselt langenud! Huvitaval kombel on just seetõttu ladina keele kursus õpilastele isegi rohkem abiks kui varem.