Möödunud nädalal kirjutas Neeme Korv Postimehes artikli „Venekeelsed eest­lased”, kõneldes selles jalgpalluritest ja lõimumisest spordi kaudu. Ma ei ole kahtlemata kaugeltki originaalne, kui ütlen, et kõik saab alguse juba lasteaiast.

Kolm aastakümmet tagasi olid minu lasteaiarühmas Juri ja Lena, kes hoidsid omavahel väga kokku ja millegagi suurt silma ei paistnud – ma ei mäleta, et nad oleksid eriti kellegagi suhelnud, ega tea midagi nende edasisest käekäigust.

Ühes tänapäeva eesti lasteaia rühmas käivad praegu – ütleme et – Anastassia ja Ruslan. Esimene neist on üks rühma pisemaid, aga päikselisemaid tüdrukuid, kes väljaspool lasteaeda alati siiralt ja naeratades teretab. Anastassia räägib rõõmsalt ja probleemivabalt kaht keelt, kuigi ta vanematel on koosolekutel vahel arvatavasti pisut raske. Mõnikord on neil igaks juhuks kaasas Anastassia kooliealine vanem õde, kes vajadusel tõlgib. Anastassia kutsus sünnipäeval mängutuppa, lahke vene hingega kaetud lookas laua taha ainult lasteaiakaaslased, mitte ühiselt sõbrad ja sugulased, nagu enamik teisi. Võib-olla kartsid vanemad kultuurikonflikti või ebamugavust.

Ruslan on uudishimulik ja avala hingega sõbralik poiss, kelle sama lahke ja sõbralik ema räägib eesti keelt väga hästi. Kui alguses oli Ruslanil ja Markusel kõvasti kaklusi ja vähe ühiseid huvisid – üht paeluvad neljarattalised, teine vaimustub saurustest –, siis mereröövli- ja rüütliiga tundub olevat neid lähendanud. Küsimusele, kellega sa täna mängisid, saab Markuse ema sageli vastuseks: Ruslaniga.

Mulle teeb pisut muret üks asi. Kui aasta eest nimetas Markus Anastassiat enda sõbraks, siis paar päeva tagasi mainis ta: „Ruslani sõber Anastassia.” Oot? Miks Ruslani sõber? Sinu sõber ju ikka ka? Ei, Anastassia on Ruslani sõber, tuli kindel vastus. Ma jäin mõtlema. Küllap on Anastassial ja Ruslanil lihtsam aeg-ajalt omavahel vene keeles suhelda. Just nagu Lenal ja Juril omal ajal. Küllap on Ruslani vanemad Anastassia omadele vahel keeleliseks abiks. Ehk on olnud olukordi, kus Ruslan on pidanud Anastassia eest välja astuma – kuidagi iseenesestmõistetavalt, sest kes siis veel kui mitte tema samakeelsena seda tegema peaks. Selline kuuluvus on küllap juba lastessegi sisse kodeeritud, et kui keegi sinuga millegi poolest sarnaneb, siis on ta sinuga lähedasem kui teised, kel seda omadust pole.

Võib muidugi olla ka lihtsalt nii, et lasteaias hakkavad tekkima paarid, kes omavahel rohkem suhtlevad ja koos mängivad. Aga mulle ei anna see vastus rahu. Vaimusilmas muutuvad Anastassia ja Ruslan Lenaks ja Juriks, kes olid meile, teistele, justkui pisut võõrad. Aeg oli teine, inimesed olid teised, näen tonte – püüan end lohutada, eriti kui mõtlen Anastassia ja Ruslani rõõmsale ja sõbralikule loomusele, aastakümnetega kasvanud tolerantsusele.

Aga ka selle peale, et nende vanemad on teinud otsuse, mis ei ole nende jaoks olnud lihtne – palju lihtsam olnuks ju panna laps vene lasteaeda ja suhelda seal teiste vanematega mugavalt oma emakeeles. Nemad on teinud oma elu teadlikult pisut keerulisemaks, mõeldes sellele, et nende lastel oleks tulevik helgem ja võimalusi rohkem. Sest olgu selle keele ja identiteediga kuidas on, keeleoskus avab palju uksi, eriti eesti keele oskus Eestimaal.

Samas on selge, et mitmekeelsel lapsel võib alati tekkida raskusi oma identiteediga. Ei ole üheseid lihtsaid lahendusi. Kas võivad Anastassia ja Ruslan tunda end ühel hetkel vaikselt oma identiteeti avastades kuidagi kõrvalejäetuna? Teistsugusena? Miks ja millal? Lasteaia lõpus? Koolis?

Kuidas lõimida nii, et neist, kes on teiskeelsesse kollektiivi tulnuna andnud ära tükikese iseendast, ei saaks mikrokogukondi sellessamas kollektiivis? Et me ei võtaks neilt ära, vaid annaks neile juurde. Keeleoskust. Usku eestlastesse ja Eestimaasse. Neile ja nende vanematele, kes kasvatavad oma lastest mitmekeelseid eestlasi.