Eesti iseseisvusaja üks olulisemaid hariduspoliitilisi taotlusi on olnud õppija arengu tähtsustumine.

Juba 1989. aasta mõttetalgutel kerkis teravalt õppija arengu küsimus. Selline hariduspoliitiline taotlus on olnud kirjas kõigis üldhariduse õppekavades, kuid endiselt ollakse seda meelt, et kool on ainekeskne ja õppija areng pole esiplaanil. Soovida jätavad kriitiline mõtlemine, enesekohased oskused, õpioskused jt aineülesed üldoskused.

Koolide eneseanalüüsides esitatakse õppija arenguga seotud tulemustena valdavalt ainealaseid tulemusi. Ei osata kirjeldada õppija õpioskusi, enesekohaseid oskusi, suhtlemispädevusi. Aga teisalt – õpetajatega vesteldes selgub paljugi huvitavat, mida õppija arengu toetamiseks tehakse. Aruteludes – näiteks „Huvitava kooli” mõttekodade raames – on keskne just õppija arengut toetav õpikeskkond. Küllap on õpetajaid, kes ütlevad, et tema asi on tundi anda, kasvatada on kodu ülesanne. Selline ideoloogia ei laiene kõigile õpetajatele. Rääkides kõva häälega sellest, et kasvatust enam pole, toetavad rääkijad just kasvatuse osatähtsuse vähenemist – sõna maksab!

Strateegia kriitikud ütlevad, et strateegia peab silmas eelkõige tööturu vajadusi. Elukestva õppe strateegia ongi valikute strateegia. Tehtud on valikud, mis on ühiskonna jaoks kriitilise tähtsusega. Tööturu vajadustega arvestamine on vaieldamatult keskseid valikuid olukorras, kus ühiskonnas suureneb tagasihoidliku tööalase kompetentsusega inimeste hulk. Teisalt peab strateegia silmas inimese toimetulekut kõige laiemas mõttes: toimetulekut isikliku eluga, tööeluga, kodanikuna ühiskonnaelus, osalemisega kultuurielus. Õppekavades ja strateegias nimetatud pädevused toetavad nimetatud toimetulekuid.

Strateegia tähtsustab õppija arengu: „Eesmärk on iga õppija individuaalset ja sotsiaalset arengut toetava, õpioskusi, loovust ja ettevõtlikkust arendava õpikäsitluse rakendamine kõigil haridusastmetel ja -liikides.” Õpetaja on sellise eesmärgi poole püüdlemisel „seoste looja ja väärtushoiakute kujundaja, kelle ülesanne on arendada õppijas kriitilist ja loovat mõtlemist, analüüsioskust, ettevõtlikkust, meeskonnatöö ning kirjaliku ja suulise eneseväljenduse oskust. Õpetaja roll on toetada õppija kujunemist ennastjuhtivaks õppijaks, kes tuleb iseseisvalt toime muudatustega keskkonnas ning võtab vastutuse oma arengu ja õpivalikute eest.”

Kas siin tõesti pole kohta kasvatusele? Ei ole nii, et õppekavad ja strateegia on kasvatusest täiesti tühjad. Ettepanek kõigile, kes kasvatuse mõiste kadumise pärast südant valutavad: palun leida strateegias võimalused soovitu teoks teha. Leidke oma roll strateegia teokstegemisel ja täitke lüngad sisuga nii, et hariduskorralduse dokumentidesse jõuaks ka mõiste „kasvatus”. Tooge oma professionaalne arusaam – koos teostamise metoodikatega– strateegiasse, õppekavadesse, õpetajaharidusse ja selliselt ka klassituppa. Eelkõige on kasvatusteaduslik panus oodatud õppija arengu olemuse mõtestamisse. Praegu on jõuliselt kaasa rääkimas psühholoogid indiviidi arengut kultuurikontekstis rõhutava sotsiaal-kultuurilise teooria kaudu – nii teoreetiliselt kui ka metoodilisi lahendusi pakkudes. Oodatud on ka kasvatusteadlaste panus.

Aastaid on puudust tuntud hariduspoliitilisest dokumendist, mis seaks pikaajalisi eesmärke ja oleks erakonnaülene. Nüüd on selline dokument olemas. Muidugi pole ta vigadeta, ideaalsed asjad on olemas vaid unistustes. Kasutagem selle dokumendi loodud võimalusi. Strateegia ja õppekavad annavad võimaluse muuta ka kasvatus taas teadvustatuks ja nähtavaks.