Avaliku esinemise julgus tuleb koos kogemustega. See kehtib nii õpilase kui ka õpetaja enda puhul.

Tänapäeva koolisüsteem on tootnud ja toodab praegugi inimesi, kellel on faktiteadmisi ja kes oskavad ennast kirjalikult väljendada. Samas puudub paljudel oskus ja julgus avalikult esineda. Koolis on õpilasi, kes ei julge isegi väiksemas grupis oma arvamust avaldada, samuti ei oska paljud neist oma seisukohti suuliselt ja kiiresti põhjendada ning argumenteerida.

See võib kujuneda tõsiseks ohuks meie ühiskonnale – üles kasvab arvutipõlvkond, kes julgeb avaldada oma arvamust ainult anonüümselt internetiportaalides, aga avalikult ja julgelt õige asja nimel sõna võtta kardab.

Minu enda kogemus

Mul endalgi polnud kooli ajal avalikult sõna võtta kerge ja tänu sellele kujutan hästi ette, kui suurt tööd tuleb selleks teha, et õpilased teiste inimeste ees julgemalt esineksid ja ka oma arvamust sagedamini välja ütleksid.

Teiste sõnadega – mõne õpilase esinemishirm võib olla tõsine. Mina näiteks hakkasin avalikult esinemist kartma juba algkoolis, kui mul tuli lugeda klassi ees ette kolmesalmiline luuletus. Meelde tuli ainult kaks esimest rida, seejärel läksin kohale tagasi ja ütlesin õpetajale vaikselt, et vastan järgmisel tunnil. Mäletan, et paar klassikaaslast hakkas selle peale kõva häälega naerma. Tagantjärele mõtlen, et kui mu esimene „avalik esinemine” oleks olnud õnnestunum ja esimesed esinemised klassi ees poleks piirdunud luuletuste lugemisega, poleks mul ehk kunagi seda krampi tekkinudki.

Edaspidi hakkasin igasugustest esinemistest kõrvale hiilima, tuues põhjuseks, et mul on hääl ära või õppimata. Põhikoolis olin küll „sunnitud” mõni kord klassi ees vastama ja tegin selle suure hirmuga ära ehk vuristasin teksti ette nii kiiresti kui võimalik. 9. klassis lugesin muusikareferaadi ette ühe hingetõmbega. Mäletan, et õpetaja tegi mulle klassi ees märkuse, et sellist vuristamist ei jõudnud keegi jälgida, ning paar klassivenda naeris ja kommenteeris taas kõva häälega. Gümnaasiumis otsustasin teadlikult mitte esineda ja vastasin külma närviga, isegi ülbelt, et mul on õppimata.

Gümnaasiumi lõpus sai mulle selgeks, et paratamatult tuleb varem või hiljem teiste ees esinema hakata ja hirmust vabaneda. Lugesin kuulsate inimeste esinemisest ja nippidest, kuidas laval hakkama saada. Nad kõik märkisid, et hirm väheneb siis, kui võimalikult palju avalikult esineda ja esinemise kogemusi koguda. Seega tuleb lõppude lõpuks teha just seda, mida kõige rohkem kardetakse – inimeste ees esineda.

Õpetaja elukutse on üks nendest, kus tuleb iga päev avalikult esineda ehk õpilastele tundi anda. Algul tundus seegi mulle üsna hirmutav. Kuid õnneks pidin ülikooliõpingute ajal nii palju rühmatöid ette kandma, et hirm esinemise ees taandus pea täielikult. Kuni lõi uuesti välja magistritöö kaitsmise ajal! Vana tuttav võte – räägin oma teksti hästi kiiresti ära, et rutem minema pääseda – sai enesekindlusest võitu. Piinlik on tagasi mõelda, mis mulje ma oma õppejõududele ja kursusekaaslastele jätsin.

Võib-olla sobiks mulle kirjanikuamet, siis saaksin oma mõtted täiesti omaette vaikselt kirja panna – nii mõtlesin iga kord, kui mõni esinemine ei õnnestunud, jalad all värisesid, õhk sai otsa ja liiga kiiresti rääkima hakkasin.

Ent julgus tuleb tõesti koos kogemusega. Praeguseks on igapäevane klassi ees seismine ja tundide andmine eri vanuses õpilastele, kuhu lisandusid ka täiskasvanute koolitamine ja projektide juhtimine, päev-päevalt mu avaliku esinemise hirmu vähendanud.

Kuidas arglikku õpilast aidata?

Pedagoogidena peame kõige muu kõrval mõtlema sellele, kuidas julgustada õpilasi, kes kardavad teiste ees esineda ja sõna võtta. Selliseid lapsi on igas klassis. Anname neile võimaluse esineda – julgus tuleb koos kogemustega.

Alustame juba algklassides ja püüame planeerida väikseid esinemisi igasse tundi. Arglike õpilaste puhul võiks alustada vaid paarirealistest luuletustest, mida laps loeb algul peast ette ainult õpetajale, järgmise etapina väiksemale õpilasrühmale, lõpuks kogu klassile.

Toetame suulist esinemist sellega, et ei luba kellelgi ühtki esinejat pilgata ega tema üle nalja heita.

Julgustame õpilast suuliselt oma arvamust avaldama ja õpetame teda oma arvamust suuliselt ka põhjendama.

Räägime õpilastele ka omaenda esinemistest ja kunagistest hirmudest. Paljud õpilased muutuvad julgemaks, kui nad teavad, et õpetaja ka õpilasena kartis, kuid sai hirmust üle.

Suhtume toetavalt iga lapse siirasse arvamusse – leiame sealt selle, mida saab toetada.

Kiidame õpilast ka siis, kui kõik ei läinud ideaalselt – ta andis ju endast parima!

Vähendame kirjalike tööde mahtu! Õpetajal tuleb siin välja murda oma mugavustsoonist. Kirjalike töödega on kerge klassi distsiplineerida, kuid lapsed peavad koolis senisest palju rohkem rääkima.