Eesti teatri- ja muusikamuuseum korraldab jaanuarist maini teatrikunstiringi 9–12-aastastele lastele. Poole aasta jooksul tutvutakse kostüümikunstniku, butafoori, grimmikunstniku ja teiste teatriametitega ning külastatakse Tallinna teatreid.

Muuseumi teatriosakonna kuraator Annely Voitka ja teabejuht Ele Pajula, tavaliselt tehakse lastele näiteringe. Kuidas tuli mõte selline ring teha?

Annely: Teeme kevadvaheaegadel lastelaagreid. Palju toredaid lapsi käib laagrist laagrisse ja tuli tahtmine nendega teatud teemasid edasi arendada. Kolmest või viiest laagripäevast jääb väheks, et teatrist põhjalikult rääkida. Tekkis idee teha ring, kus lapsed käiksid nädalast nädalasse. Näiteringi teha ei tahtnud, sest neid on ka koolis. Pealegi pole ma professionaalse ettevalmistusega, et seda vedada. Mõtlesime, et võiks õppida tundma ka teisi teatriameteid. Neid on palju rohkem kui näitleja. Ka etenduse ajal toimub lava taga vilgas elu. Paljud inimesed on teinud põhjaliku eeltöö, et näitleja saaks laval särada. Tahtsime ühelt poolt tutvustada kogu protsessi, teisalt meie kogusid – seda, mis siis teatrist alles jääb.

Mai lõpus valmib näitus kõigest, mida poole aasta jooksul valmistame. Anname ka väikese etenduse, sest näitleja tööst ei saa teatris üle ega ümber. Põhirõhk on siiski visuaalsel küljel. Valmistame ise dekoratsioonid ja teeme lavakujunduse.

Mis lapsi siia tõmbas?

Annely: Osa lapsi ei tahtnud minna näiteringi, aga teatriteema neid huvitas. Näiteringis osalemine nõuab teatud iseloomu, aga teater võib võluda ka tagasihoidlikku last. Osal on kunstihuvi, nad on head joonistajad. Võib-olla mõjutas ka vanemate või õpetajate teatrihuvi.

Meil käib 12 last Tallinna eri koolidest: Kadrioru saksa gümnaasiumist, prantsuse lütseumist … Mõni laps elab ka väljaspool Tallinna.

Kutsusime lapsi vanuses 9–12, aga tuli ka kaks kaheksa-aastast tüdrukut, kes on harjunud vanemate laste seltsis olema, sest neil on suured vennad. See on piisav argument. Meil on neli poissi ja kaheksa tüdrukut. Poisid on vanuses 11–12, nemad annavad tooni. Poiste nii suur esindatus oli üllatus.

Ele: Samas on näiteks valguskunstnikud ikka mehed.

Annely: Ka meeste rolle on teatris rohkem ja lavastamine on puhta meeste maailm.

Mida te siin lastega teete ja kus nendega käite?

Annely: Meie kolmapäevased kohtumised kestavad kaks tundi, kolmest viieni. Lisaks teatritega tutvumisele oleme rääkinud näiteks kostüümikunstist, külas käis teatrikunstnik Kristel Maamägi, kes rääkis, kuidas sünnib kostüüm. Joonistasime „Nukitsamehe” kostüümikavandeid. Ringi läbib „Nukitsamehe” teema, sest on hea, kui kõiki tunde seob ja suunab kindel asi. „Nukitsameest” tunnevad kõik lapsed. See pakub ka palju visuaalseid võimalusi. Karakterid on eredad, lugu ergutab fantaasiat. Mõtlesime küll, kas võiks olla midagi tänapäevasemat, aga tundus, et klassika töötab. Lugesime ka teksti näidendina läbi ja rääkisime tegelastest. Last, kes polnud „Nukitsameest” lugenud, küll ei leidunud, aga ikka hea meelde tuletada. Otsisime tekstist üles kohad, kus kirjeldatakse tegelaste välimust. Vaatasime, mida neist vihjetest kasutada annab, rääkisime, kuidas teatrikunstnik inspiratsiooni saab – kui palju tekstist, kui palju enda fantaasiast. 27. mail kutsume vanemad „tulemust” vaatama, siis on ka väike väljapanek töödest, mida laval ei saa kasutada. Kõige rohkem tehti ikka kollide kostüüme – Mõhk, Tölpa ja Nukitsamees olid populaarsed.

Ma pole butafoor ega grimeerija, sellepärast kutsume lapsi juhendama oma ala spetsialistid. Linnateatri butafoori Grete Saluste juhendamisel tegime „Nukitsamehele” poroloonist konte, kive, maasikaid ja mida kõike veel.

Külastame teatreid. Tahaks, et lapsed saaksid käia ka tagatubades. Näiteks NUKU teatris tegime ekskursiooni muuseumis ja töötubades ning valmistasime nukumeistrite juhendamisel teatrinukke. Linnateatris saime põhjaliku ekskursiooni Kustav-Agu Püümani juhatusel. Uurisime, kes teatris töötavad, nägime töötubasid. Eriti puutöökojas läksid poisid elama. Me ise seal midagi meisterdada ei jõudnud, sest tahtsime näha kogu teatrit, aga poisid lausa jooksid puutöökoja suunas.

Kuidas teatris ringitraavimisse suhtuti?

Ele: Kustav-Agu Püüman suhtus sellesse väga mõistvalt, sest ta on ka ise poiss olnud.

Annely: NO99-s nägime samuti nii lava kui ka lavatagust ning rääkisime grimmist ja parukatest. Grimmiala juhataja Gristina Krüger tegi poistele verevalumeid ja haavu, tüdrukutele tedretähne. See vaimustas lapsi. Eestis teevad grimeerijad ka parukaid, mis on väga aeganõudev töö. Mõnes lavastuses on pealegi oi kui palju parukaid. Järgmine kord tegime ise üksteisele näovärvidega grimmi ja valisime sobiva paruka juurde. „Nukitsamehe” lavastuse jaoks saavad nad veel kord võimaluse grimmi teha. Draamateatris rääkisime lavastuse muusikalisest kujundusest. Meiega tegelesid muusikajuht Malle Maltis ja Kairi Kruus kirjandustoast. Draamateatril on oma helistuudio. Seal tegime „Nukitsamehe” kuuldemängu. Pääru Oja oli varem Metsamoori osa sisse lugenud. Lapsed said sellest inspireerituna oma rolli luua. Proovisime, kuidas tekitada iseloomulikke hääli, kui kollid söövad. Raginat tegime vahvlit ja porgandit süües ning lurinat piimakisselliga. Lapsed said pealekauba kõhu täis ja salvestis jäi meile mälestuseks.

Marionett-teatris proovisid lapsed marionettnukkudega mängida. Neis vanades nukkudes on eriline võlu, kui nad ellu ärkavad ja liigutama hakkavad.

Estonias on hea rääkida lavakujundusest ja dekoratsioonidest, seal on käsitööoskus rohkem säilinud kui teistes teatrites. Ja seal on suurejoonelisust. Mais teeme oma lavastusele ise dekoratsioonid. Siis kutsume ka teatrikunstniku appi. Me ei pane lavastuses rõhku niivõrd näitlejatöödele kui uhkele visuaalile.

Aprillis oli juttu ka näitlejatööst ning tegime improvisatsiooni töötoa. Tahtsime, et kõik teatriametid saaksid enam-vähem võrdselt tähelepanu ja ka esinemisjulgust tuleks juurde.

Kui sageli lapsed teatris käivad?

Annely: Paljud koolid käivad näiteks Estonias ekskursioonil. Prantsuse lütseumil on traditsioon vaadata igal aastal „Pähklipurejat”. Mõni teatrihuviline laps käib sageli vanematega teatris. Näiteks Irene, kes soovib saada näitlejaks, on näinud märkimisväärselt palju lavastusi ning teab peaosalisigi. Üks poiss vaatas äsja linnateatris „Krabatit”. Kuna sinna pole lihtne piletit saada, peab tõsine huvi olema.

Paljud on näinud draamateatris Mika Keräneni „Varastatud oranži jalgratast”. Nukuteatris on muidugi kõik käinud. Nende laste näitel teeb kool vähemalt korra aastas teatrikülastuse. Algkoolist põhikooliastmesse jõudes algab aga keerulisem vanus.

Ele: Kui mina põhikoolis käisin, oli väga tänuväärne, et teatris lavastati kohustuslikku kirjandust. Kirjandusõpetajal oli hea meid teatrisse suunata. Kui seda pole, on raskem motiveerida.

Millised teemad ja tegevused lastes elevust tekitavad?

Annely: Üksteisele grimmi tegemine. Nad tahavad palju ise teha. Lapsed vajavad tegutsemisrõõmu. Tuleb arvestada, et nad tulevad koolist, kus on pidanud terve päeva keskenduma.

Kuivõrd tüdrukud kostüümide tegemise vastu huvi tunnevad?

Annely: Tunnevad, aga poisid on veel edevamad. Keda kostüüm ei paeluks. Nagu rääkis ka grimmikunstnik, meeldib meestele parukat pähe proovida. Ega nad seda just sageli teha saa.

Kõik külastused on põnevad. Kolleegidki on avaldanud soovi ühte või teise tundi ja teatrikülastustele kaasa tulla. Tavaliselt pole ju meilgi võimalust teatrite tagatubades käia.

Ele: Kui mina oleksin lapsena sellises ringis käinud, oleks see mu maailmapilti kõvasti avardanud. Lapsena käisin küll näiteringis, aga see pole minu pärusmaa. Tore, et nüüd on võimalus ka teise nurga alt teatriga kokku puutuda.

Annely: Kui teater huvitab, ei pea olema näitleja. Võimalusi on palju. Peaasi, et laps nendest võimalustest teada saab.

Mis lapse elus muutub, kui ta teatriringis käib?

Annely: Areneb loovus ja fantaasia. Ta oskab teatrit teadlikuma pilguga vaadata, näha asju, mida muidu võib-olla ei märkaks, sest tema tähelepanu pole sellele juhitud. Omaette väärtus on teatrimuuseumi kogude tutvustamine. Laps mõistab, et väärtuslik on ka see, mis teatrist, sellest kaduvast kunstist alles jääb. Ja mõtleb, kuidas saaks seda hoida.