Laupäeval kõneles kirjandusfestivalil HeadRead kirjanike majas oma raamatute tõlkija Indrek Koffiga avalikult Prantsuse kirjanik Jean-Claude Mourlevat.

Kahe täiskasvanud lapse isa alustas kirjutamist 17-aastaselt lasteraamatutest ning on tänaseks noorteraamatute kaudu jõudnud täiskasvanuteni. Ometi rääkis 62-aastane mees, et tal võttis väga pikalt aega, enne kui ta julges öelda need erilised sõnad: „Ma olen kirjanik.”

„Ma julgesin seda öelda pärast oma üheksandat romaani. Nüüd julgen juba paar aastat päriselt öelda, et olen kirjanik,” tõdes tänaseks üle kahekümne raamatu kirjutanud ja preemiaid võitnud Mourlevat, kelle loomingus on rootslastega võrreldes vähem fantaasiat ja rohkem filosoofilist realismi.

Samas lisas ta, et noortekirjaniku maine on pisut teistsugune ning ikka tuleb ette olukordi, kus ta satub umbes säärasesse vestlusse: „Millega te tegelete?” – „Ma olen kirjanik.” – „Ah, kirjanik! Mis raamatuid te kirjutate?” – „Ma kirjutan noortele.” – „Ah nii. Mina juba mõtlesin, et te olete päriselt kirjanik. Kus teie teoseid avaldatakse?” – „Gallimardis [Prantsuse prestiižikaim kirjastus].” – „Ah, Gallimardis!”

Ta tõdes keerutamata, et kuigi talle endale meeldivad lõpud, mis jätavad teatud asjad ütlemata, on lastele kirjutades vastutus suurem ning raamatut ei tohi lõpetada, ilma et sellesse jääks pisutki lootusrikkust. „Sa ei tohi võtta neilt lootust. Kirjanik ei ole ainult elukutse, see on ka vastutus,” ütles Mourlevat.

Kui Mourlevat’ loomingust on seni eesti keeles ilmunud Paabeli torni auhinnaga pärjatud noorteraamat „Ookeani kutse”, mis kõneleb seitsme venna teekonnast läbi raskuste, siis just festivali ajaks saabus trükikojast kirjastuse Draakon & Kuu vahendusel tema novellikogu „Siluett”, mis mõeldudki täiskasvanutele. Selles raamatus lasi kirjanik endast välja selle, mida laste- ja noorteraamatutes ei saa. Nii et üheskoos tõlkijaga jõudsid nad vestluses tõdemusele, et need novellid saab võtta kokku sõnaga „julm”. Miks nii? „See on ju, nagu elus ongi,” sõnas kirjanik esmalt, kuid hakkas seejärel kohe naerma „Ei-ei, see pole tõsi. See on kirjanduslik valik. Kirjanduslik mäng.”

Kui avaldasin autogrammisabas kirjanikule kõhklust, kas julgengi neid „julmi” novelle lugeda, julgustas Mourlevat lohutavalt, et lugegu ma ikka, nii hull see asi ka ei ole. Ja tõepoolest, nüüdseks lugenuna mõistan täielikult tema kirjeldust sellest, kuidas ta luges neid ette publikule, kelle emotsioonid pooletunnise lugemise vältel kardinaalselt muutusid, nii et algsete naeratuste asemel olid silmad lõpuks pisaratega täitunud.

Emotsioonidega oskab Mourlevat ideaalselt mängida, aga mitte ainult emotsioonidega, ka sõnadega. Ning üks tema leivanumber on geniaalselt välja mängitud/kirjutatud pöörded, mis muudavad loo mõne hetke, vabandust, lausega ümberpöördunuks. Hullud need lood tõesti ei ole, vahel ehk lihtsalt rusuvad ja hingematvad, aga ka sinna minevad ja jäävad ning mõtlemapanevad sellele, mis elus oluline. Kirjanduslikust seisukohast väga head ja lugemist väärt. Ja küllap oli kirjaniku esmase reaktsiooniga suust lipsanud vastuseski oma iva – elu ju ongi vahel selline.

Eriti peaks neid, kes kuulasid kirjanike majas, kuidas Mourlevat kõneles oma raskusest 13. romaani kirjutamisel – „Ma ei suutnud seda kirjutada. Olid ideed, aga sellest ei piisa, peab olema ka soov ja energia, aga seda ei olnud. Möödusid nädalad. Möödusid kuud. Ma ei suutnud …” –, mis päädis hoopis kümne klassikalise novelliga, puudutama tema novellikogu viimane lugu …

Muide, Mourlevat’l on muu hulgas ka õpetajakutse. Kuigi festivalil nentis ta, et see teda kirjanikuna eriti palju aidanud ega mõjutanud ei ole ning kirjanikuellu on ta rohkem kaasa võtnud oma teisest erialast, teatrist – eelkõige rütmi. „Selle, mis haarab lugeja kaasa, et ta tahab ka järgmist lehekülge pöörata,” kirjeldas ta ise.