Raamat „Ükski pere pole saar” räägib väikesest Myst. Ei, mitte sellest, kes paljudele meist Tove Janssoni raamatutega seostub. Ühest teisest, kes on saanud salapärase kolmetähelise diagnoosi. Või siiski – sügavalt järele mõeldes võib neil Mydel olla nii mõndagi ühist …

See on raamat ühe pisut teistsuguse väikelapse emalt. Pahupoolest, mida elu lapsega kaasa toob. Mitte läbi huumoriprisma, vaid tegelikkusest, kus beebi ei ole nunnu naeratav nukuke, vaid ATH-diagnoosi (aktiivsus- ja tähelepanuhäire) saanud tüdrukuke, kelle tujud on ettearvamatud.

Polegi vahet, kas lugeja laps on käitumishäirega või mitte, usutavasti pakub teos äratundmist paljudele. Olgu tegu mitmetunniste magamapanekutega, kurnatusest tulenevate pereprobleemidega, liiga varasest tööle naasmisest tekkiva stressiga või mõne alandava arstil- või trenniskäiguga, mis noore ema ebakindlust veelgi süvendab.

Just vanemate süütunne oma lapse käitumise pärast on selle raamatu põhitelg, mille eesmärk on näidata, kuidas ühiskonna suhtumine „teistsugustesse” ning eelarvamused kasvatamatuse teemal mõjuvad tugevalt ka nende laste vanematele. Ning muudavad nende niigi keerulised valikud veelgi keerulisemaks ja kurnava ahastuse oma teistsuguse lapse pärast veelgi suuremaks.

Süüdi on vanemad?

„Kui lapsed tõrguvad, siis on põhjuseks see, et vanemad on nad ärevile ajanud,” tsiteerib Wikström imikute ujumistreenerit (lk 21). See lause võiks olla moto maailmas, mis raskete laste vanemad lõplikult murumadalaks vajutab ja üha enam eraklusse sunnib. „Ma väldin kokkusaamisi rühmaga. /…/ Pigem kohtun korraga ühe ema ja ühe lapsega. Siis on lihtsam …” (lk 24) tõdeb ema.

Wikström avab ukse sellise lapsevanema sisemaailma, kelle jaoks rahulik lehelugemine või kohvijoomine on tõepoolest kättesaamatud unistused ka aastaid pärast laste sündi ja kes vajab abi, kuid kannab sageli tohutut koormat.

Ei, ta ei otsi haletsust, vaid tema eesmärk on püüda teistele inimestele paotada kardinat maailma, millest kõva häälega suurt ei räägita. Paljuski seepärast, et nood vanemad lihtsalt ei jaksa, isegi mitte rääkida; aga ka sellepärast, et kuulajad sageli ei huvitu, vaid on oma seisukoha juba võtnud, tausta teadmata.

Autor kirjeldab läbielatud olukordi ausalt ja oskuslikult, rõhudes detailsetele situatsioonikirjeldustele, püüdes vaadata sellises elus ette tulevat katkematut kaost kõrvalt võimalikult neutraalse pilguga, kuid jäädes siiski oma lapsele emaks, kes on inimene oma vajaduste ja puudustega, mitte igavesti kannatlik robot. Emaks, kes igatseb ise abi ja toetust, lihtsalt mõistmistki, aga kohtab enamasti vaid halvakspanu, õpetusi või äärmisel juhul tunnistamist, et Myga on vist tõesti teistmoodi. Isegi vanavanemad hoiavad lapselapsega alguses justkui distantsi, teadmata, kuidas teda ohjata.

Õpetaja – sõber või vaenlane?

Kõige kurvem on Wikströmi raamatust lugeda seda, kuidas nood lapsed on üleliigsed ja eemaletõugatud ka koolis, kuigi vajavad tähelepanu ja pühendumist tavalisest rohkem.

Võõrad inimesed, ootamatud olukorrad, valjud helid, lõhnad, valgus, pimedus … – mis täpselt ja kui palju häirib, on iga lapse puhul individuaalne. „Mida ma autodele teinud olen? Miks nad mulle tuututavad?” muretseb väike My oma hinge haigeks ega taha enam lasteaeda minna. Või istub tund aega longuspäi trepil ja tõdeb: „Emme, ma ei ole hea laps. Teised arvavad, et ma ei ole hea laps.” Aga täiskasvanud kaevuvad lihtsa toetuse ja aktsepteerimise asemel kõikvõimalikesse suhtedetailidesse.

Ikka ja jälle juhtub nii, et kui My leiab endale ammuigatsetud sõbra, kes võiks tema ellu rõõmu ja stabiilsust tuua, otsitakse koolis võimalust neid lahutada ning viiakse emb-kumb üle teise rühma või klassi, sest koos väljub nende tegevus kontrolli alt.

My puhul ei ole kasu käskudest ja keeldudest, need tekitavad tavaliselt vaid trotslikke vastureaktsioone. Kõik kasvatusõpikud raiuvad kui rauda: tuleb reeglid kehtestada ja nendes järjekindel olla. Wikström ütleb keerutamata: „See ei toimi. Reeglid muutuvad. Mitte, et me seda tahaksime, vaid sellepärast, et meil on väga keeruline raskusi ette ennustada. Me oleme alatasa sammu võrra maas./…/ Uus päev toob uued väljakutsed. Reeglid, mis me oleme kokku leppinud, praktikas ei tööta” (lk 53). Ja lisab: „Raske pole see, et tema läheb endast välja või on õnnetu. Raske on see, et inimesed meie ümber vahivad ja kommenteerivad ja halvustavad” (lk 178).

Esimesed äratundmised selle haiguse diagnoosimiseks võinuksid ilmneda juba lasteaias, kus My emale öeldakse üsna sarnaste sõnadega, viisakalt: „Ma ei tea, kuidas ma peaksin temaga käituma, sest see, mis tavaliselt toimib, nagu ei toimi” (lk 39). Sealne mure, mis haiguse avastamisele kaasa ei aita, on lasteaiaõpetajate pidev rotatsioon. Minul endal on nõu vaja, tunnistab üks neist, kes lahkub kuu hiljem läbipõlenuna töölt. Nii et vett voolab merre veel hulga, enne kui lasteaia lõpupeol julgeb üks õpetaja öelda välja oma mõtted, mis aitavad. „Meist jääbki My jaoks väheks. See ei ole ettekujutus. My õpetaja Nynke, kes on teda juba pool aastat jälginud, näeb midagi, mida näeme ka meie. Mida ükski teistest õpetajatest pole näinud kõigil neil kordadel, kui me oleme aastate jooksul selle kohta pärinud,” on olukorra tõdemine My emale omamoodi kergendus.

Lihtsamaks ei lähe. Ainult keerulisemaks

Veel suuremat rõõmu teeb talle esimese kooliaasta lõpuks psühhiaatria­kliinikust saadud ametlik diagnoos. „Nüüd me teame, et Myl on ATH, kool on sellest teadlik, teised vanemad samuti. Me usume avatusse. Meil on suured lootused. Me oleme uskumatult naiivsed” (lk 183).

Siin ja seal koorub raamatust kogemusi, kus eksperdid arvavad end teadvat kõike millestki, mida nad tegelikult teada ei saagi, sest pole seda omal nahal kogenud. Teooria aga ei aita reaalsust sügavuti mõista, ükskõik kui sadu lehekülgi seda läbi töötada. Ja nii toob kooliaeg ainult uusi raskusi, hoolimata mitmest koolivahetusest. Kuniks saabub ka Aspergeri diagnoos, mida olnuks tarvis vähemalt neli aastat varem.

Siiski on just mõned õpetajad need, kes on My vanematele toeks. Õpetajad, kes oskavad näha ja ära tunda erilisust, seda kartmata või kritiseerimata, valdavalt küll õpetajad, kellega puututakse kokku mitte asutuste kaudu, vaid isiklikult, ehk keda huvitab My ja tema juhtum rohkem kui vaid töö tasandil. „Kui tore, et on inimesi, kes ei kritiseeri ega anna head nõu,” tõdeb Wikström 73. leheküljel, kirjeldades samaealise lapsega perekonnasõpru, kes tõdevad, et pole vist lihtne olla My. Ega tema vanem.

ATH-lastel on sageli mõni eripärane huvi. My näiteks on lummatud putukatest, nii käiakse sageli pargis vihmausse välja kaevamas. Aga mida teha talvel? Mida teha, kui laps avalikus kohas ebaviisakaid sõnu kasutab, tänaval pissib, eest ära jookseb, lööb ema, lasteaias surmast räägib? Istuda nelja seina vahel, et mitte häirida teiste inimeste rahu?

Häirida või hävitada …

Loomulikult kerkib alati küsimus, kas ATH-l on midagi pistmist geenidega, emarolli eeskujuga ja sellega, milline on ema vaimne tervis. Kas abi oleks õest-vennast? Wikström kirjutab ka sellest. Nii teaduslikest järeldustest kui ka isiklikest tähelepanekutest. Oma lapsepõlvest. Kõhklustest, kas ta peaks olema oma ema sarnane või pigem mitte, kas ta peaks olema rohkem ema või vanaema moodi. My noorema venna sünnist ja elust kahe lapsega, kellest vanem on ettearvamatu. Kuidas ta otsis abi psühholoogidelt ja mis juhtus, kui tema vend, lapse lihane onu psühholoogile heasoovlikult mainis, et ta olla öelnud, et eluisu on otsas. Mõistagi ei aita see olukorra parandamisele kaasa.

„Või on asi ikkagi minus? Minus, kes ma peegeldan, muretsen, olen liiga pinges ega suuda piire seada. Kes ei ole piisavalt hea täiskasvanu …” küsib Wikström endalt pärast ühe arsti üleolevat kommentaari (lk 170). Ja vastab teisal ise: „Häirida või hävitada, selles on küsimus, ja vastus sõltub sellest, kellelt küsida” (lk 173).

Seda raamatut tasub lugeda kõigil, kes siin iseend ära tunnevad – olgugi et üht ja selgelt lõplikku lahendust selles olukorras ju pole, on vahel ülimalt oluline teada, et sa pole oma muredega maailmas üksi –, aga ka neil, kes puutuvad (oma töös) kokku nii laste kui ka nende vanematega. Võib-olla pole alati olnud võimalust mõelda sellele, kui oluline võib noile olla üks juhuslik hea sõna, lause, mis muutub omamoodi mantraks, mida rasketel aegadel ikka ja jälle meenutada.

Ja uskuge, nad kõik kinnitaksid Wikströmi sõnu: „Enne kui ma lapsed sain, oli minu sees suurepärane ema, kes ootas oma hetke. /…/ Päris elu on mulle järele jõudnud ja kriitika ei paranda seda karvavõrdki” (lk 112).