Haridusjanuse Eesti uudistevoos on iga aasta septembri alguse puhul tähtis koht majateadetel. Mõni õnnelik saab ja avab uue või renoveeritud koolimaja. Mõni teine teeb hapu näoga kompromissi, kolmas aga peab kurvalt tõdema, et kauase hariduskeskuse uksed jäävad sügisest lukku.

„Säästlikkus on moraaliküsimus,” lohutab haridusminister Ligi järvamaalasi, kes olude sunnil asuvad Paides eksperimenteerima gümnaasiumi ja kutsekooli ühe katuse all pidamisega. Kallis ja lootusetu, diagnoosivad haridusametnikud Kohtla-Järve sõjaeelse esindusliku koolimaja taaskasutamise võimalikkust.

Haridussüsteemi sees ja ümber valitseb endistviisi majakeskne mõtlemine, ehkki kõik teavad, et halduskulud neelavad endiselt ebaproportsionaalselt suure osa kõigist hariduskuludest ja just selle kännu taga on kinni korralik töötasu õpetajatele. Otse religioosse visadusega püüavad nii keskvõim kui ka omavalitsused koolikinnisvarasse investeerides võidelda Euroopa Liidu üheks nurgakiviks oleva vaba liikumise põhimõttega ja aheldada vähemasti kooliealiste lastega pered paikseks sinna, kuhu kord juba koolimaja kergitatud.

Statistika kinnitab paraku, et demo­graafiline olukord omavalitsustes ei korreleeru selgelt investeeringutega koolihoonetesse. Haridus­inves­tee­rin­gute juhtimist hindas küllalt negatiivselt oma 2013. aasta auditis ka riigikontroll. Haridusministeerium on aastani 2020 vähemasti Euroopa toetusraha kasutamisel lubanud eelistada vanade hoonete korrastamist uutele. Aga see pole põhimõtteline muutus mõtlemises.

Olen kindel, et hariduse ja kooli üle mõtisklevates huviliste ringkondades mängitakse sageli mõttega majavaba kooli võimalikkusest, aga avalikku poliitilisse päevakorda pole teema võimaluse ja ülesandena kerkinud. Teadmiste ülekanne iseenesest ei pea toimuma selleks spetsiaalselt rajatud ruumides, see käib kõikjal, kus vähemalt kaks inimest kokku saavad. Niisiis võiks üks majavaba kooli mõtteharjutuse lähtekohti olla küsimus, kuidas ja kus viia õpilane ja õpetaja omavahel kokku, kui selleks eraldi koolimaja pole.

Nagu internetikaubanduse võidukäik meile kinnitab, eksisteerivad nõudlus ja pakkumine sõltumata sellest, kus ja kui suur kauplusehoone kuskile on rajatud – või siis rajamata jäetud, nagu kipub aina enam juhtuma Eesti hõreasustusega piirkondades. Ka haridusel on nõudlus ja pakkumine olemas, sõltumata koolihoonetest tingimusel, et riigis kehtivate seaduste täitmine on kohustuslik ja nende täitmist suudetakse kontrollida.

Õpetajate saamise süsteem on iseenesest olemas tellimusena riiklikele õppekavadele ülikoolis. Just majade olemasolu tõttu on aga väga jäik süsteem, kuidas õpetajad omavahel koostööks peavad organiseeruma. Ses osas võiks eeskujuks võtta teatrid või perearstisüsteemi, kus organiseerumine trupiks või keskuseks on hoopis vabamate mängureeglitega ja tõestatult kvaliteetset tööd tehakse vägagi eriilmelistes keskkondades ja ruumides. Aastate jooksul on neil tegevusaladel välja kujunenud ka väga selged rahalise arvestuse põhimõtted.

Juriidiliselt on saatan peidetud reeglitesse, mis sätestavad kooli kui asutuse, mitte organisatsiooni kui liikmelise inimühenduse. Tõsi on, et ka igal organisatsioonil peab tänapäeval olema registriaadress, aga minu taju jaoks on asutus pigem ruum kindlate funktsioonidega, kus pole eriti oluline, millised inimesed, anonüümsed ametnikud, seal askeldavad, organisatsioon aga koosneb selgelt inimestest, kes võivad vabalt tegutseda ka ilma kinnisvara omamata või rentimata. Seletav sõnaraamat näeb seda pisut teisiti, defineerides asutusena mitmesuguseid ülesandeid „täitva iseseisva, ainelise tootmisega mitte tegeleva organi, institutsiooni”.

Kui me ühiskonna põhiüksuseks on indiviid, üksikisik, siis peaks seda silmas pidama ka haridussüsteemis. Kutsega pedagoogid peaksid saama täieliku vabaduse praktiseerida kõigis tegevusvormides otse, mitte asutuse vahendusel. Ja ka vastutaksid isiklikult, mitte asutuse kaudu oma tegevuse tagajärgede ehk töö kvaliteedi eest.

Selles kõiges pole midagi ületamatult keerulist, nagu ka ülesandes, kuidas iga õpilane vastavalt õppekavade nõudmistele oleks kinnistatud kõigi vajalike õpetajate või nende ühenduste külge. Kus turud ei klapi, teeb eestlane äpi. Vajalik algoritm ei tohiks ju olla oluliselt keerulisem kui see Uberi oma, mis paaritab üle ilma autojuhte ja reisijaid.

Üldise ravikindlustuse kaudu õnnestub Eestis kõik kindlustatud isikud perearstide nimekirjadesse ilma suuremate tõrgeteta ära jagada. Ja neid on kokku peaaegu kümme korda rohkem kui kooliõpilasi.

Eespool skitseeritu ei ole detailne tegevusplaan, vaid eeskätt ikka üleskutse vabalt igasuguseid mõtteharjutusi teha. Preemiaks võib siin ideaalse lahenduse puhul olla mitukümmend protsenti haridusrahast ja sisu on ka mõõtmatult rohkem kui järjekordses kulukas uue „Eesti brändi” otsingus, mida ju polegi millegi külge kinnitada, sest kaubad ja teenused, nagu ka nende sihtturud ehk potentsiaalsed ostjad on enne märgiloome juurde asumist leiutamata ja tootmata. „Majavaba kool” võiks aga maailmas laineid lüüa enam kui mistahes e-residentsus.