Esimese klassi jütside vanematele teeb koolis hakkamasaamisest esialgu rohkem muret, kuidas sisustada lapse aega pärast üürikest koolipäeva. Erinevalt väiksematest omavalitsustest tuleb Tallinna vanemail pikapäevarühma eest igas kuus välja käia märkimisväärne summa.
Tallinna poisi Markuse vanemad olid esimesel koolipäeval rõõmsad, kui kuulsid, et kohe-kohe peaks alustama tegevust pikapäevarühm. Tunnid lõpevad juba kell üks ning poja aeg vanemate tööpäeva lõppemiseni oleks seal sisustatud.
„Viiekümneeurone kuutasu, millele pidi lisanduma veel söögiraha, tundus küll suurevõitu, kuid olime nõus esimestel kuudel selle välja käima, et süda oleks rahul,” ütleb Markuse ema Kati. Teisel koolinädalal said aga vanemad meili, milles pikapäevarühma teha lubanud MTÜ esindaja teatas, et tal on võimatu nii kiiresti juhendajat leida. Heal juhul läheb töö käima alles novembris. Ja sedagi siis, kui lapsi koguneb rühma üle seitsmeteistkümne.
Nii lähebki Markus iga päev tundide lõppedes iseseisvalt koju ja otsib endale tegevust. Kui kassiga mängimisest ära tüdineb, vaatab telekast multikaid või mängib nutitelefonis mänge. Kuni ema-isa töölt saabuvad.
Tallinna haridusameti avalikkussuhete peaspetsialisti Leini Jürisaare sõnul oli eelmisel õppeaastal tasuline pikapäevateenus 32 koolis. Praegu ei ole veel teada, kui paljudes koolides sel õppeaastal rühmad töötavad, infot alles kogutakse. Tänavu 1. jaanuarist on linnavalitsus kehtestanud munitsipaalkoolides pikapäevarühma ühe tunni õppetasu 62 senti.
„Põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest ja Eesti haridusseadusest ei selgu keeldu võtta pikapäevarühma eest tasu. Tasuta peab olema haridus riikliku õppekava täitmise ulatuses, pikapäevarühm pole mitte haridus-, vaid pigem sotsiaalteenus,” märgib Jürisaar.
Gustav Adolfi gümnaasiumi algklassilastele pakub kogupäevakooli teenust Gustav Adolfi koolituskeskus. Kuutasu on 96 eurot, korraga kolme kuu eest tasudes on hind soodsam. Kuumakse on väiksem ka neile, kelle lapsed iga päev ei osale või siis on kohal lühemat aega. Lõunasööki pakutakse lisatasu eest.
Laste aeg on sisustatud kuni kella poole kuueni. Kodused ülesanded tehakse ära õpetaja järelevalve all, õpiraskustega lastele pakutakse tuge. Aega jääb ka sõpradega mängimiseks. Kui ilm lubab, käiakse õues. Võimalik on osaleda huviringides.
Koolituskeskuse juhataja Karin Kääri sõnul on osalevate laste arv aastati olnud ühesugune.
Pärastlõuna pikapäevakoolis
Tallinna inglise kolledžis on kaks pikapäevarühma: hommikune (kella 8.15–9) ja pärastlõunane. Hommikune rühm on tasuta, pärastlõunases tuleb vanemal ühe tunni eest maksta 62 senti. Täitumus rühmades on sarnane, kuni 25 õpilast. Kuna pärastlõunane pikapäevarühm kestab kella neljani, lahkuvad mõned lapsed varem, et minna trenni, ja viimasel tunnil on grupp väiksem.
„Pikapäevarühmas käivad eelkõige 1. ja 2. klassi lapsed,” ütleb kolledži algklasside õppejuht Marja Popov. Hommikuses rühmas saavad koha kõik 1.–4. klassi soovijad, pärastlõunases 1.–2. klassi lapsed ning vanema soovil ka 3. ja 4. klassi lapsed.
„Oleme võimaldanud kõikidele soovijatele koha,” ütleb Popov. Päevakava kohaselt teevad lapsed kõigepealt ära kodused ülesanded, toeks on pikapäevarühma õpetajana üks klassiõpetajatest. Järgnevasse puhkuseaega kuulub ka lõunapaus. Viimasena on teemapõhine huvialategevus: esmaspäeval loodus, teisipäeval lauamängud, kolmapäeval käeline tegevus, neljapäeval sport (kehalise kasvatuse õpetaja juhendamisel spordisaali rühmatreeningul osalemine), reedel multifilmid.
Tartu Descartesi kooli tüdruku Annika päev jätkub tundide lõppedes pikapäevakoolis – klassijuhataja Küllike Kütimets võtab oma „tibukesed” sappa ja viib nad õpetaja Reelika Kõivu hoole alla. 24 lapsest 15 on pikapäevakooli kirja pandud.
„Siin me mängime, meisterdame, lõikame, joonistame. Mulle meeldib siin. Minu sõbrad on kõik tüdrukud ja üks poiss, tema on minu pinginaaber. Kell neli tuleb ema mulle järele,” vadistab Annika.
„Toon oma klassi lapsed siia, et teaksin: nad jõuavad õigesse kohta ega eksi suures majas ära,” lausub õpetaja Kütimets. „Tunnid lõpevad kell üks, aga see on liiga varane aeg kojuminekuks, siin saavad nad sõpradega koos olla. Praegu tahavad nad lõpmatult mängida, kohe näha, et lasteaiast tulnud ja lasteaiareeglid veel meeles. Siin ei pea nad nii raames olema kui tunnis. See on mõnus üleminek kooliellu.”
Pikapäevakool algab lõunasöögiga. Söögiraha ongi ainus summa, mis vanemail välja tuleb käia. „Kui tegevus oleks tasuline, ei oleks siin nii palju lapsi. Meie vanemate rahakotid pole nii paksud,” ütleb Kütimets.
Descartesi koolis töötab pikapäevakool kolmandat aastat, see kasvas välja lühema tööajaga pikapäevarühmast.
„Mõte tekkis meil koos haridusosakonnaga,” kõneleb direktor Jaan Reinson. „Vanemad on harjunud, et lapsed on hoitud ja valvatud, kuniks nad on tööl. Ega esimese klassi ja lasteaia viimase rühma laps suurt erine. Uurisime vanemate huvi, see oli päris suur. Laiendasime tänavu tegevust ka teisele klassile.”
1. klassi 48 lapsest soovis pikapäevakooli tulla 30 ja nii avati koguni kaks kõrvuti klassides töötavat rühma.
Tartu linnavalitsus on juba aastaid toetanud pikapäevarühmade tegevust oma eelarvest. Descartesi kool sai pikapäevakooli loomiseks linna reservfondist ka stardiraha, et osta mänge.
„Seni oli iga rühma peale ette nähtud pool kasvatajakohta, järgmisest aastast hakatakse rahastama vajaduspõhiselt. Nii palju, kui kool teeb, ta raha ka saab.
Varem oli ühes rühmas 24 õpilase nõue, enam reeglid nii jäigad pole,” selgitab Reinson. Tartu linnavalitsuse haridusosakonna põhihariduse peaspetsialisti Katrin Ohakase sõnul on tänavu linna eelarves pikapäevarühmade tööks ette nähtud 353 760 eurot. 2014. aasta eelarves oli 304 819 eurot. „Järgmise aasta numbreid veel ei tea, aga rahastatakse kõiki koolide vajadusi,” sõnab Ohakas. Uue aasta rahastusmudel tuleb kulupõhine.
„Lastevanemad tunnevad huvi ühest tunnist pikema tegevusajaga rühmade järele,” märgib Ohakas. „Olin pahane, kui ühes koolis öeldi vanemale, et pikapäevarühma tegevuseks pole raha. Kool peab lapsevanema soovile vastu tulema. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse järgi on kool hoolekogu ettepanekul koostöös koolipidajaga kohustatud korraldama pikapäevarühma moodustamise.”
Pikapäevarühma ei pea juhendama tingimata õpetaja kvalifikatsiooniga inimene. Osa koole rakendabki klassiõpetajaid, kel pole täiskoormust. „Aga siis tekib probleem, et ta ei saa pärast tunde tegelda kooli arendustegevusega, õpetaja tööpäev ei lõpe ju tunniandmisega,” ütleb Ohakas.
Aeg mängida
Descartesi kooli pikapäevakoolis tegeleb lastega Reelika Kõiv, klassiõpetaja diplomiga noor naine, kel hommikupoole tunde pole ja kelle ainus töö sel ajal ongi pikapäevalastega. Oma ameti eeliseks peab ta seda, et erinevalt klassiõpetajaist ei pea kodus tundideks valmistuma. Aga ega seepärast saa öelda, et töö on lihtne – silmad peavad olema taga ja ees, kuna lapsed ei istu ju pinkides nagu tavatunnis, vaid liiguvad ruumis ringi.
„Lapsed saavad olla siin lapsed – palju mängida, omavahel suhelda. Meil on legod, lauamängud, pusled, värvid. Kui tulevad juba koduülesanded, saame ka neid koos teha. Väevõimuga ei sunni, aga kes tahab, võib teha,” kirjeldab õpetaja.
Ta loetleb pikapäevakooli plusse: lapsed saavad oma aega sisustada ega pea üksi kodus olema. Et paljudel pole õdesid-vendi, kulub marjaks ära tegevus koos eakaaslastega. Aga väga tähtis on ka see, et lapsed õpivad üksteisega arvestama.
„Kui keegi teeb kellelegi liiga, siis tuletan meelde, et tuleb arvestada teistega, kõigil on siin ühesugused võimalused ja õigused. Igal aastal näen, kuidas lapsed muutuvad iseseisvamaks, seltskondlikumaks. Mõni on algul väga arg. Esimesel päeval üks tüdruk nuttis. Kui ta ära nägi, mis siin toimub, rahunes maha. Harva on lapsi, kellele üldse ei sobi,” räägib Kõiv.
Et eelmisel aastal tekkis telefonidega probleeme, lepiti tänavu kohe kokku, et on lubatud helistada, aga mänge ei mängi.
„Kodus isegi ju mängivad, las siin silmad puhkavad,” sõnab Kõiv.
Kahe aasta kogemused näitavad, et märtsist jääb lapsi juba vähemaks, siis on kodutee selge ja vanematel pole enam hirmu. Aga osa lapsi ei taha üksi kodus olla ja käib pikapäevakoolis edasi.
Ukse vahelt vaatab sisse ühe tüdruku vanem vend. Selle asemel, et kohe koos koju minna, jääb ka tema koos väikestega legosid kokku panema.
Uurin ühele poisile järele tulnud isalt, mida tema pikapäevakoolist arvab. „Siin tegeldakse sellega, millest tunnis puudu jäi. Saab ka järele õppida. See võimalus tuleb ära kasutada. Kui peaks maksma, siis meil küll poleks võimalik,” vastab ta.
„Pole veel kuulnud, et maakoolides oleks pikapäevarühm tasuline,” ütleb Mõniste kooli direktor Maarika Niidumaa, kes juhib Eesti maakoolide ühendust. Niidumaal on hea meel, et maaomavalitsused panustavad sellesse, et lastel oleks hariduse saamiseks kodupaigas võimalikult head tingimused.
Mõniste kooli algklassilastest ei käi pikapäevarühmas vaid mõni üksik – need, kellele vanemad kohe pärast kooli järele tulevad. Niidumaa sõnul püüab kool pakkuda lastele sisukat tegevust, kuni buss nad koju viib. Tasuta on nii pikapäevarühm kui ka arvukad huviringid, kuhu õpetajad lapsi suunavad. Vanemal tuleb välja käia vaid pikapäevarühma lõunasöögi eest 39 senti päevas.
—
Kommentaar
Kas kohalik omavalitsus peab toetama koolide pikapäevarühmade tegevust?
Merike Mändla
HTM-i üldharidusosakonna peaekspert
Pikapäevarühm on rohkem seotud laste järelevalvega kui hariduse andmisega ja otsest kohustust korraldada pikapäevarühmade tööd kohalikul omavalitsusel ei ole.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (§ 38 lg 1) kohaselt võib koolidirektor koolipidaja nõusolekul moodustada koolis pikapäevarühma või kui kooli hoolekogu seda soovib, siis on kool kohustatud koostöös koolipidajaga korraldama pikapäevarühma moodustamise. Koostöös lepitakse kokku ka pikapäevarühma rahastamine. Tavaliselt on koolipidaja võtnud enda kanda ruumide ja pedagoogide palgakulud. Toitlustamise eest tasumine on jäänud lapsevanemate kanda. Aga alati ei pruugi see nii olla.
Pärast koolitunde lapsele tegevust ja sealjuures täiskasvanu järelevalvet võib korraldada erinevalt. Nii saab kaasata õpilasi kooliruumes pärast tunde huviringide töösse, samuti on võimalik sisustada laste aega avatud noortekeskuses või noortekeskuse abiga. Mõnel puhul tuleb sellist tööd aga korraldada hoopis hommikupoolikul – mitmes koolis käivad nooremate klasside õpilased koolis teises vahetuses, nende õppetöö algab kell 11 või hiljem. Need lapsed vajavad tegevust või järelevalvet hommikusel ajal.
2007. aastal oli koolidel võimalus taotleda haridusministeeriumilt raha väga erinevate ettevõtmiste korraldamiseks, üks neist oli pikapäevarühmad. See oli ühekordne projektipõhine ettevõtmine.
Lisa kommentaar