Tallinna teadlaste maja organiseerimisel toimus eelmisel nädalal eesti keele instituudi tuleviku teemal tõsine mõttevahetus. Mis saab EKI-st, kas ta jääb teaduste akadeemia presiidiumi, Tartu või Tallinna ülikooli juurde? Tallinna teadlaste maja asutajaliikme Elsa Pajumaa kindel seisukoht on: kuivõrd EKI on ainukene eesti keele instituut terves maailmas, peab tema jaoks riigi eelarves olema eraldi rida.

Kujundada ümber ja konsolideerida Eesti ülikoolide, kõrgkoolide ja teadusasutuste võrk, et suurendada nende asutuste rahvusvahelist konkurentsivõimet ja majanduslikku jätkusuutlikkust, ühendades: Tartu Ülikool, Eesti Maaülikool, Eesti Biokeskus, Tartu Observatoorium, osa Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudist (lähtudes kokkusobivatest teadusvaldkondadest ja uurimistööde spetsiifikast), Tartu Kõrgem Kunstikool, Eesti Taimekasvatuse Instituut ja Eesti Keele Instituut. (Üks soovitus Gunnar Oki raporti soovitustepaketist)

Eriseadus EKI jaoks?

Eelnevast pole kui kaugel tõdemus, et vahest tuleks EKI jaoks teha eraseadus, et tema tulevik oleks kindlustatud – nagu keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi (KFBI) jaoks, kes jäi riiklikuks avalik-õiguslikuks uurimisinstituudiks johtuvalt aastal 1998 riigikogus vastu võetud eriseadusest. Kui 1991. a hakati Eesti teaduste akadeemia instituute kõrgkoolidega ühendama, õnnestus kahel neist säilitada iseseisvus: keele ja kirjanduse instituudil ning KBFI-l – viimase jaoks tehtigi Endel Lippmaa eestvõttel oma seadus. (Kuigi, nagu näha, ei pruugi ka eriseadus konsolideerumise eest kaitsta.)

Keeleinimeste (aga mis/kes me oleme kui mitte eesti keele inimesed?) seisukoht on kindel: seista oma keele eest. Kujundada ümber ja konsolideerida, et odavamalt läbi ajada, selle pihta esitas Eesti emakeeleõpetajate seltsi juhatuse liige Anu Petermann (Audentese erakool) teravmeelse repliigi: kui me ei suuda pidada eesti keele instituuti, kas suudame siis pidada eesti keele muuseumi?

Elsa Pajumaa meenutas ühtlasi oma õpetaja professor Alfred Koorti sõnu: lammutamine ei nõua intellekti ja kunagi ei tohi rahva kultuuri koondada ühte kohta. Ajalooline kogemus õpetas, et kultuuriasjad tuleb hoida hajali ja mitmes eksemplaris. Murdematerjalide kopeerimine ja murdekogumisvõistlused käisid ka karmil sõja ajal. Kõrgete Saksa ülemuste käest suudeti selleks raha välja ajada.

Eesti keele instituudi vanemteaduri Jüri Viikbergi järgi on Oki raportil tehnoloogiline ja loodusteaduslik rõhk. Kas see lähtub Eesti riigi huvidest? Mis oleksid keeleinstituudi ja ülikooliga ühinemise, s.o iseseisvusest loobumise plussid, pole öeldud. Haridus-teadusministeerium on otsustanud alustada ühinemise asjus läbirääkimisi – selgitusteta.

Arutelul tekkis küsimus, miks eesti keele instituudi iseseisvuse kaotamise asja raporti koostamise ajal avalikult ei arutatud. Krista Aru sõnul oli materjal salastatud, isegi tema ei saanud seda niisama lihtsalt (ja pea vahetult enne avalikustamist) kätte. Mis on juhtunud meie riigis? Me ei tea, mis hakkab toimuma. See ei ole lihtsalt väärikas, et jälle on kahtluse alla seatud, kas EKI tuleks likvideerida või liita. Eesti keele instituut peab Krista Aru veendumuse kohaselt jääma riiklikuks teadusasutuseks.

25. septembril on EKI-s avatud uste päev. Saab siis igaüks oma silmaga näha, millega seal tegeldakse. Inimesed ju vaatavad, aga nad ei näe, nagu kinnitas keeleteadlane Paul Kokla.

Hoiatav näide

Norra kogemus õpetab, et riikliku keele instituudi liitmisest ülikooliga midagi head ei tõuse. Aastaid tagasi liideti Norras keeleinstituut ülikooliga, lõimumise tegelik tähendus selgus aga siis, kui keele uurimise osakonnad lahustusid ülikoolis tervenisti ja paar aastat tagasi oli riik sunnitud hakkama otsima võimalusi, kuidas olukorda parandada. Mis hakkab / võib hakata juhtuma iseseisvuse kaotanud eesti keele instituudiga, seda ei pea minema Norra kogemustest õppima – meil on ajaloo instituudi näol eeskuju olemas. Väidetavalt on humanitaarinstituut Tallinna ülikooli lahustumas, aga ajaloo instituuti pole TLÜ-s enam justkui nähagi. Kas eesti keele instituuti ootab ajaloo instituudi kurblik saatus? Kaks eestluse tugipunkti … Kaks eesti rahvuskultuuri ja rahvusteaduste alustala …

Aasta 1985. Eesti NSV TA ajaloo instituut, peamised uurimisalad: Eesti ajalugu vanimast ajast tänapäevani (sh arheoloogia, antropoloogia, numismaatika, etnograafia, teadusajalugu, kultuuriajalugu, kunstiajalugu ja rahvahariduse ajalugu) ning filosoofia ja sotsioloogia. Instituudil oli arheoloogia- ja mündikogu. 01.01.1968 oli instituudis 151 töötajat, sh 10 doktorit ja 52 kandidaati, s.o praeguses mõistes 62 filosoofiadoktorit. Vaja on silmas pidada, et tol ajal tähendas teadusdoktori kraad oma koolkonna rajamist teaduses. Ajaloo instituut juhtis ENSV TA teadusliku keskarhiivi tegevust. Instituudi juures oli NSV Liidu ajaloo doktori- ja kandidaadiväitekirjade kaitsmise erialanõukogu.

Võrreldavalt KKI aastal 1985: Eesti NSV TA keele ja kirjanduse instituut, peamised uurimisalad eesti keel, selle sugulaskeeled ja keelte suhted, eesti kirjanduse ajalugu, kirjandusteooria ja -kriitika, eesti jt soome-ugri rahvaste rahvaluule ja rahvamuusika ning raali filoloogilised rakendused. 01.01.1986 oli instituudis 178 töötajat, sh üheksa doktorit ja 55 kandidaati – praeguses mõistes 64 filosoofiadoktorit. Allasutus Tuglase majamuuseum. KKI juures asus nõukogude kirjanduse ja rahvaluulealaste kandidaadiväitekirjade erialanõukogu.

Pika vinnaga asi

Üldiselt peaks ju nõnda olema, et keel, identiteet ja põllumajanduskultuur on iga kultuuri alus (vrd ladina k cultura – eesti k harimine). Kui 1991. aasta 12. septembril pöördus Tartu ülikooli rektor valitsuse poole ametliku ettepanekuga teha Eesti TA personaalakadeemiaks ja anda instituudid Tartu ülikooli ja teiste ülikoolide alluvusse, siis juba kolme-nelja aasta pärast oli arheoloog Vello Lõugasel põhjust imestada „rahvusteaduste ja kõige rahvuslikuma laadiga majandusharu – põllumajanduse – ühise saatuse üle selle kriisi ajal, mis kaasnes Eesti Vabariigi rahumeelse taastamisega, hoolimata sellest, et need kaks jõudu olid võitu kõige kannatlikumalt sepistanud – toitnud eesti rahvast sõna otseses ja kaudses mõttes, hülgamata isamaad ja meie rahvusele väärtuslikke aateid. Vastu ootusi ei paranenud Eesti Vabariigi taastamise järel tootva talurahva olukord – vastupidi, enamiku võtmepositsioone haarasid enda kätte silmamoondajad, ümberkehastujad, vahendajad ja sahkerdajad” (ajakirjas Maakodu). Vello Lõugas oli üks meie kõige rahvuslikumaid rahvusteadlasi okupatsiooniajal – Rebala agraarajaloolise kaitseala rajajaid, Eesti muinsuskaitse seltsi asutajaid ja juhatuse liige, Eesti kodu-uurimise seltsi asutajaid ja esimene esimees, Eesti Kongressi liige. Kui rahvusteaduste kurblooline seis on nüüd lõpuks avaldunud oma täies viletsuses, siis olukord põllumajanduses on muutunud juba julgeolekuküsimuseks.

Mis ei lase adekvaatselt hinnata?

Millegipärast tundub, et kui ajaloo instituut oleks praegu veel tugev ja täitsa omaette, ei tekiks probleemi sajandi arheoloogilise avastuse tagamaade uurimisega – jutt olematust rahast Salme laevmatuste taustauuringute tarbeks täppisanalüüside läbiviimiseks. Hambavaapa ladestunud strontsiumi järgi saaks suhteliselt kergesti, kuigi kalli raha eest kindlaks teha, mis mehed need kõrgestisündinud sõdalased olid, kes Saaremaal Salmel ca 1300 aastat tagasi hukka said, kust pärit, kust tulid, kuhu läksid ja millal. Nii Põhja-Euroopa ajaloo kui ka meie enese- ja ajalooteadvuse jaoks on seda ülimalt oluline teada. Praegu on säilinud üksnes väike lootus, et vähemalt Eesti riigi sajandaks sünnipäevaks on käes selgus, mis tähendus oli sel sajandi avastusel arheoloogias – mis toimus seal Salmel ca 1300 aastat tagasi. Kahjuks, nagu on tõdenud teaduste akadeemia president Tarmo Soomere (ÕpL 11.09), puudub Eesti teaduses kiirreageerimisraha.

Mis ei lase adekvaatselt hinnata seda, mis Eesti identiteedi, Eesti maa ja rahva jaoks tõeliselt tähtis on – vahest just see asjaolu, et TAN-i (valitsuse juures asuva teadus-arendusnõukogu) raportöörideks osutuvad millegipärast rakendus-, mitte ühiskonnateadlased. Keele ja identiteediga seotu on ühiskonnateadlaste pärusmaa. Eesti-suguse väikeriigi teadus – see on otsekui Euroopa keskmise suurusega linna aguliteadus. Millele keskenduda? Mida erilist anda globaalse küla teadusesse? Pühenduda sellele, mis meil on ainulaadset. Mida keegi teine meie eest ära ei tee. Oma keel ja oma ajalugu, oma inimesed (nt antropoloogia) – sõnaga identiteet.

Karl Kello