AARO TOOMELA

Tallinna ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi professor

Järgnevalt vaatame, mis vajab üldpädevuste valdkonna õpetamisel veel lihvimist. Ühtlasi on see selgitus ja põhjendus, milleks on vaja uuringuprojekti „Üldpädevused ja nende hindamine” ja millistele küsimustele sealt vastuseid võib saada – ning millistele olulistele küsimustele veel mitte.

Määratlemise probleemid

Inimene saab sihipäraselt käituda vaid siis, kui ta oskab oma tegevuse soovitud tulemust täpselt määratleda. Õpetaja eesmärk on luua õpilase kindlas suunas toimuvat arengut toetav keskkond. Õppekava peaks olema dokument, milles määratletakse oodatud õpitulemused – need isikuomadused, mille arengut õpetaja toetab.

Õpetaja valib oma õpetamistegevused vastavalt õpilaste arengu eripäradele ja oodatud õpitulemustele. Riikliku õppekava üldpädevuste määratlused praegusel kujul ei ole veel vormis, mille alusel võiks õpetama hakata. Võtame kas või üldpädevuse enda määratluse põhikooli õppekavas: „Üldpädevused on aine- ja valdkonnaülesed pädevused, mis on väga olulised inimeseks ja kodanikuks kasvamisel.” No nii, „oluline inimeseks kasvamisel”?

Kuna kuidagi pole võimalik teada saada, kuidas määratletakse, kes või mis on „inimene”, on selline määratlus tegevuse eesmärgi piiritlemiseks liiga ähmane. „Kodanik” on samuti ähmase sisuga mõiste, mille tõlgendamiseks on hulganisti võimalusi. „Kasvamine” kui koguse muutumine ei sobi aga üldse siia konteksti. Iga konkreetse üldpädevuse määratlusega on olukord enam-vähem samasugune − ükski kaheksast õppekava üldpädevuse määratlusest pole esitatud piisavalt üheselt mõistetavalt.

Õpetajate Lehes ilmunud üldpädevuste teemalistes artiklites on muuhulgas toodud pädevuste määratlused, mis on oluliselt täpsemad ja seega ka sobivamad õpetamise suunamiseks. Siin peab arvestama aga uue üleskerkiva probleemiga. Täpsem määratlus on alati piiravam ega sisalda kõiki aspekte, mis üldise ja ähmase määratluse alla sobiksid. Õppekavade edasisel lihvimisel võib olla otstarbekas nende määratluste juurde ikka ja jälle tagasi tulla ja uurida, kas kõik oluline on määratlustes sees ja kõik ebaoluline välja jäetud.

Hindamise raskused

Loodetavasti on ilmne, et õpetamise oodatud tulemuse täpse määratluseta ei saa hinnata, kas soovitud tulemus üldse saavutati – või ehk oli õpetamise tulemus hoopis ootustele mitte vastav üldpädevus?

Kanadas püüti kunagi toetada psühhopaatiaga kurjategijate ühiskonda integreerumist. Neid õpetati teiste inimeste tundeid ära tundma ja märkama, kuidas nende enda tegevus teiste tundeid mõjutab – teatavasti on psühhopaatidel just inimestevaheliste suhete aspektide tunnetamisega raskusi. Programm osutus – kahjuks – edukaks; kurjategijad omandasid tõesti teiste inimeste tundeseisundi hindamise pädevuse. Pärast vanglast vabanemist kasutasid nad seda ja … sooritasid veel hullemaid kuritegusid, kuna oskasid ohvritega paremini manipuleerida.

Üldpädevuste hindamine on keerukas – kui sooviksime tõesti pädevuse omandamise tegelikku taset või vormi hinnata, peaksime uurima iga õpilast individuaalselt ja konkreetses elusituatsioonis. Eespool toodud näites võiksime ju mõelda, et ehk õnnestunuks suhtluspädevuse omandamise soovimatuid tagajärgi vältida, kui uurijad oleksid hinnanud kurjategijate väärtushinnanguid.

Tõepoolest, nii see olekski. Kuid kuidas see uurimine oleks pidanud välja nägema? Küsimustikule vastamine sisaldab alati võimaluse, et vastaja valib küsija ootustele sobivaid vastuseid. Tegelikud väärtused avalduvad aga kuritegelikus käitumises või selle puudumises. Parema suhtluspädevusega kurjategija on ka pädevam oma ühiskonna normidele mittevastavaid väärtusi ja hoiakuid varjama.

Siit ei järeldu, et küsimustikud ja testid oleksid üldpädevuste hindamisel kasutud. Otse vastupidi – individuaalne üldpädevuste tegelikus elus avaldumise hindamine kõigil õpilastel on ressursimahukuse tõttu võimatu. Küsimustikud, testid ja muud psühholoogilised uurimisvahendid annavad oluliselt täpsemat informatsiooni kui õpetajate või teiste õpilastega kokkupuutuvate inimeste subjektiivsed hinnangud. Kas või selle pärast, et subjektiivsed hinnangud põhinevad tihti ähmasel hinnatava omaduse määratlusel, mida hindaja isegi formuleerida ei oska. Vastavalt ei saa ka olla päris selge, mida tegelikult hinnatud on.

Psühholoogilised uurimisvahendid on selles aspektis oluliselt sisukamad. Selliste vahendite kasutaja peab vaid meeles pidama, et need vahendid on sisukad ja informatiivsed, kuid mitte veatud. Peab arvestama ka sellega, et üldpädevuste hindamisvahendid ei saa kunagi „päris valmis” – neid peab järjepidevalt arendama ja lihvima.

Arengu toetamise raskused

Üldpädevuste õpetamisega on veel kolmas probleem. Oletame, et oleme esimesed kaks probleemi rahuldavalt lahendanud – me oskame täpsemalt öelda, kuidas iga üldpädevust määratleda ja vastavat pädevust hinnata. Need on vajalikud, kuid mitte piisavad tegurid. Kummastki ei järeldu midagi selle kohta, kuidas üldpädevuse arengut toetada – kuidas õpetada. Praegu võib ehk leida teadmisi selle kohta, kuidas ühe või teise üldpädevuse mõnda üksikut aspekti õpetada. Üldisi suundi on ka võimalik mõnevõrra pakkuda. Üldpädevuste õpetamise terviklik ja põhjendatud metoodika puudub aga täiesti.

Kuhu edasi?

Minu meelest saame järeldada, et riiklikus õppekavas üldpädevuste kohta sätestatut ei ole praegu põhimõtteliselt võimalik saavutada – kuigi projektis „Üldpädevused ja nende hindamine” täpsustati üldpädevuste määratlusi ja loodi vastavad hindamisvahendid, ei ole olemas vajalikke õpetamismeetodeid.

Võib muidugi tunduda, et selle mure lahendamiseks piisab järgmisest projektist, mille käigus vajalikud meetodid luuakse. Kindlasti oleks see määratult kasulikum kui praeguse olukorraga leppimine. Kuid peame ka arvestama, et inimühiskond ja meie teadmised arengust muutuvad pidevalt – vastavalt peaks tasapisi muutuma ka üldpädevuste määratlused. Määratluse muutmisel on vaja kohendada hindamisvahendeid. Neid peaks niikuinii pidevalt kohendama, kuna ka hindamise teooria areneb ja koos sellega leitakse järjest uusi ja paremaid viise isikuomaduste kirjeldamiseks.

Olen jälle jõudnud mõtte või soovituseni, mis nii mõnelegi haridusinimesele juba ammu tuttav – hädasti on vaja mitte projektipõhist, vaid püsivat haridusvaldkonna rakendusuuringute keskust. Probleeme, mida ilma uuringuteta mõistlikul viisil lahendada ei saa, on hariduses palju. Enamik neist ei ole projektipõhiselt lahendatavad, heal juhul vaid leevendatavad. See kehtib ka üldpädevuste õpetamise kohta.

Mõistagi tean, et sellise uurimisasutuse loomise mõte pole kuigi populaarne – alati on leida mõni vähem sisukas eesmärk, mille saavutamine hariduskorralduses miskipärast olulisem tundub. Aga eks võime ajaloost sedagi õppida, et vahel võib lõputust kordamisest tulu tõusta. Kartaago lõpuks ikkagi hävitati. Ceterum censeo … üks püsiv haridusvaldkonna rakendusuuringute keskus tuleb luua!