Põhikoolis on õpetajad õpilasel pidevalt kukil, mistõttu õpilased pole harjunud iseseisvalt õppima.

On hea, kui keegi on õpilase õpingute pärast mures, kuid põhikooliõpilane ei tohi saada sellest signaali, et positiivse tulemuse saamiseks ei olegi ise vaja eriti pingutada, sest mingit moodi saab õpetaja toel asjaga ikka hakkama. Mõni põhikoolist tulnud õpilane on mulle otse öelnud: „Nagunii panete selle hinde mulle kursuse lõpus välja!”

Õpetaja peaks õpilasel võimalikult vähe kukil istuma, iseseisvust tuleks talle põhikoolis õpetada sama palju kui õppeaineid, sest kutsekoolis ja eluski vastutab juba igaüks enda eest ise. Kui ikka vajalikud tööd ei ole tehtud ja esitatud, siis mina hinnet välja ei pane, muidu suurendaksin õpilase õpitud abitust ja arendaksin tema õpetajaga manipuleerimise oskust, lisaks poleks see õiglane teiste õpilaste suhtes. Oma aine nõuded teen esimeses tunnis selgeks ning neid ka arvestatakse.

Julgus ja iseseisvus geograafiatunnis

Eelkõige omandavad kutsekooliõpilased iseseisva mõtlemise ja tegutsemise harjumust oma eriala õppides ja eriti praktikal ajal. Kuid ka üldainete tundides saab sedasama teha.

Näiteks konspekteerimine – ise vastutad, kas sul on materjal olemas. Geograafia õppimisel tuleb esimesel õppenädalal hakkama saada õpikute ja töövihikuteta, mistõttu põhikoolist tulnud õpilased peavad suutma kuulata, konspekteerida ja meelde jätta. Esialgu on see neile keeruline, kuid harjutakse ja lõpuks suudetakse kenasti kaasa töötada. Et õpilastel kergem oleks, selleks kasutan hästi palju pildimaterjali ning PowerPointi esitlusi, videolõike.

Kutsekoolis on õpilaste tase muidugi väga ebaühtlane. Ühes ja samas rühmas võib olla nii andekaid, keskmise tasemega kui ka erivajadustega ning lihtsustatud õppekava järgi õppijaid, lisaks need, kes on harjunud õppima ainult õpetaja pideva kontrolli ja järelevalve all ning püüavad kutsekooliski võimalikult kergelt läbi saada. Kuidas igaühest saaks iseseisev õppija, selles küsimuses peab kutsekooliõpetaja päris palju nuputama ja vaeva nägema.

Oma arvamus – seegi näitab iseseisvust. Geograafiat peavad õpilased raskeks õppeaineks just põhjusel, et tihti on vaja avaldada oma arvamust ja seda põhjendada. Põhikoolist tulnule on see keeruline ning eeldab ka suhteliselt laia silmaringi. Niisiis õpime oma arvamust välja ütlema. Alustada püüan alati leebelt. Esimestes tundides kasutan näiteks mälumängu stiilis sissejuhatust „Mida teadsin enne tundi ja mida sain tunnis teada!” Algul esitan neile lihtsamaid küsimusi Eesti ja loodusgeograafia kohta. Sellisel viisil saan ühtlasi teada kursuse taseme ja viisi, kuidas õpilastega toimetama hakata.

Klassi ees vastamine annab julgust ja arendab ka suulist väljendusoskust, mis on noortel pigem nõrk, sest põhikoolis vastatakse peamiselt kirjalikult. Seepärast püüan päris palju kasutada tundides arutlust ja vestlust, kuni õpilaste eneseväljendus paraneb. Sellisel juhul on hea teha paaris- ja rühmatöid, mida tuleb teistele esitleda, ning vajadusel vastata küsimustele.

Rühma- ja paaristööd õpetavad iseseisvust, sest tagasiside ei tule õpetajalt, vaid rühmakaaslaselt. Tavaliselt lasen koostada paaristööna ristsõna Eesti kohta ja siis teisel paaril (juhuslikult valitud) selle ära lahendada. Elevust toob see endaga kaasa alati.

Kõikvõimalikud nutiseadmed harjutavad õpilast iseseisvalt infot hankima. Paraku on nii, et kui annad tunnis ülesande telefonist mingi kindla nähtuse kohta infot otsida, ei leia kehvad tihti midagi. Parem on lasta infot otsida kodus – siis saavad kõik hakkama, sest kodus on neil rohkem aega sellega iseseisvalt tegelda.

Tagasiside rühmakaaslastelt

Missuguseid töövõtteid olen veel kasutanud õpilaste iseseisvuse toetamiseks? Väga tähtsal kohal on aus tagasiside. Õpilane peab teadma, mis on tal hästi läinud ning mis mitte, et ta saaks selle põhjal iseseisvalt järeldusi teha. Tagasiside andmiseks on võimalusi palju.

Võistlusmoment. Võistlus on õpilasele tõetund, sest vastaste rühm annab rangemat tagasisidet, kui õpetaja annaks.

Paaris- ja rühmatöö. Rühma­kaas­la­sed annavad vastastikku tagasisidet, sõltuvus õpetajast väheneb.

Vestlused-arutlused. Teiste ees esinemine annab samuti väga head tagasisidet – kohe näed, kuidas kaaslased suhtuvad. Arutelude aluseks võivad olla ka videolõikude või piltide esitlused. Olen kasutanud piltide lahtiseletamist („Mida näed ning millest see on tulnud?”, „Mis võib sellega kaasneda?”), samuti koomiksite selgitamist.

Erinevad õppematerjalid. Õpilane peab leidma iseseisvalt õigeid vastuseid erinevast materjalist. Kui ta näeb, et mitmes materjalis on samad seisukohad, on seegi tagasiside, mis aitab seoseid luua ja tervikut näha.

Uurimused. Nendeks on kahjuks õppekavas vähe ruumi, kuid iseseisvuse kasvatamiseks on need väga tähtsad. Tagasisidet saab oma töö kaitsmisel.

Nutiseadmed. Nutiseadmete kodus kasutamine harjutab õpilast iseseisvalt süvenema.

Reet Meerits

Järvamaa kutsehariduskeskuse geograafiaõpetaja