Viisteist aastat Viljandi kultuuriakadeemiat juhtinud Anzori Barkalaja kutsuti kevadel kandideerima Tartu ülikooli haridusteaduste instituudi hariduskorralduse lektoriks ning sobivaks tunnistamise järel sai ta ülesande juhtida hariduskorralduse magistriõppekava. Sügisel tööle jõudes selgus, et tuleb asuda tüürima ka haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskust. Barkalaja vastutusala laieneb veelgi – tema juhitava keskusega liidetakse peagi haridusuuenduse keskus.

Anzori Barkalaja, miks kaks keskust ühendatakse? Kas kulude kokkuhoiuks?

Siin tuleb vaadata suuremat pilti. Tartu ülikool on suuresti muutumas. Struktuurireform ei tähenda vaid „superteaduskondade” loomist. See tähendab, et põhiüksustel, milleks on instituudid ja kolledžid, tuleb keskenduda oma põhikompetentsustele ühelt poolt ja suurendada üksuste koostöövõimet teiselt poolt. See tähendab, et samal ajal kui tuleb otstarbekuse põhimõttel vähendada topelttegevust, on muutumas ka instituutide rollijaotus.

Need tegurid on viinudki olukorrani, et kaks keskust, mille otstarve suures osas kattub, on vaja ühendada. See pole säästu-, vaid arenguküsimus.

Ühendkeskuse uueks nimeks saab haridusuuenduskeskus. Keskuse missioon on teenida uuendusliku, projekte käivitava jõuga sisulist üleminekut uuele õpikäsitusele, seda nii haridusteaduste instituudi, ülikooli kui ka Eesti tasandil.

Haridusvaldkonna elususe suurendamine on põnev väljakutse. See on sama masti ja kaalu eesmärk, nagu oli aastal 2000 eesti kultuuri tugevdamine pärimuskultuuri jõulise tagasitoomisega igapäevaellu.

Millised on olnud esimese kuu tähtsamad teemad?

Isiklikul tasandil on selleks sisseelamine ja enda häälestamine samale lainepikkusele kolleegidega. Olen jõulistest tegutsemismustritest pigem hoidunud, et mitte teha ennatlikuna tunduvaid tegusid ega kedagi traumeerida. Enese asjakohane kurssiviimine ongi kõige aja- ja energiamahukam, peab ju tegema vahet, mis senitehtust on väärtuslik ja mille ainus õigustus on tõdemus, et „nii on alati tehtud”.

Pean vedama ka hariduskorralduse magistrikava värskema pilguga ülevaatamist. Praegu panen tasapisi kokku uut programminõukogu, kuhu kuuluvad koolidirektorid, haridusministeeriumi ja Innove esindajad, terasema mõtlemisega tudengid.

Uuel ESF-i perioodil vaadatakse õpetajakoolitusele ja haridusteadustele tähelepanelikumalt ja teravamalt otsa. Suure pildi hoomatavamaks tegemine nii endale kui ka teistele on samuti üks strateegilisi ülesandeid. Suure pildi omajaid on praegugi, aga millegipärast on tunne, et pildid ei lähe omavahel kokku, seega tuleb need kuidagimoodi kokku tuua. 1. jaanuariks peavad olema liikumiseks suhteliselt selged suund, viis ja rajad.

Kas olete jõudnud kahetseda, et nii raske koorma vastu võtsite?

Tegelikult läks mu vaim siin kohe kümme aastat nooremaks! Olin vaimselt väsinud, 15 aastat ühe koha peal on liig mis liig. Tunnen, et see, mida nüüd teen, on ühiskonnale vajalik. See on mulle oluline, pole ma ju pooleverelisena sündinud siia „päriseestlasena”, kelle jaoks on eesti kultuuri olemasolu iseenesestmõistetav nagu kalale vesi. Siin elamise motiiv vajab mul pidevat teadlikku äratundmist.

Haridus on Eesti kultuuriruumi tulevikuväljavaadete teine Achilleuse kand, kuivõrd see on loomuldasa investeering tulevastesse kultuurikandjatesse, meie lastesse ja lastelastesse. Kas napilt alla miljoni suurune kooslus on suuteline tulevikus koostööd tegema ja olema tulemuspõhisel pinnal kvalitatiivselt samal tasemel kui suurrahvad? Mina usun, et see on võimalik, seepärast valisingi mitme kutse seast just hariduse suuna. Palju on veel segast, aga see on motiiv, mis mind igal hommikul ergastab.

Paljude jaoks olite kultuuriakadeemia sünonüüm. Kas kunagi tõmmatakse ka teie ja haridusuuenduskeskuse vahele mõttekriips?

Kultuuriakadeemia taga on tuhatkond inimest, minu osa oli luua tingimused, mis võimaldaksid igaühel parimal võimalikul moel esile puhkeda. Hindan orientaalset arusaama, et hea juht peab olema nagu peenike siidniit, millele saab lükkida töötajate ilusad pärlid. Ega ma siingi taha teistmoodi läheneda. Olen kindel, et valdkonnas on palju parimaid tegijaid. Neile tuleb luua võimalus vastastikku kooskõlaliselt ja võimendavalt toimida. Lisaks on mul endal väga head juhid, nii instituudi kui ka Pedagogicumi tasandil.

Mis viie aasta möödudes teie plaanidest täitunud on?

Kindlasti on lisandunud hulk koole, kus inimesed uuel moel terviklikult tegutsevad. Kindlasti on õpetajate liit lähenenud omamoodi advokatuuri moodi staatusele, kus ise kantakse hoolt kvaliteedi eest ja samal ajal ollakse ühiskonnas väärikal positsioonil. Õpetajad ja koolijuhid ei peaks seejuures eraldi organisatsioonidesse kuuluma. Koolijuhid on ka juriidiliselt vabastatud poliitilise võimu lõa otsast.

Vähene ressurss peaks olema senisest tõhusamalt kasutatud, tegevused üksteist võimendavad, inimesed teavad, mis toimub teises ülikoolis või koolides, ning on avatud koos tegutsemiseks.

Viie aasta pärast on lisaks headele õpitulemustele nii õpilased kui ka õpetajad tunduvalt suuremas osas koolides õnnelikumad kui praegu.

Jah, juhina tean, et üks asi on visioon. Teine asi on see, kuidas selleni jõuda. Aga ma olen näinud ja kogenud, et siin on asjad kinni ainult tahtmises.

—

Kommentaar

professor Margus Pedaste

TÜ Pedagogicumi juhataja:

TÜ haridusuuenduskeskus ning haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskus on tegutsenud sarnastel eesmärkidel ning septembris otsustas Pedagogicumi nõukogu, et need on mõistlik ühendada.

Uus keskus hakkab ülikooli struktuuris paiknema haridusteaduste instituudis, kuid sellele on kavandatud ka selgelt üleülikoolilised ülesanded, mis tulevad peagi arutelule Pedagogicumi nõukogus. Uue keskuse juhataja määrab ametisse haridusteaduste instituudi juhataja ja mul on hea meel, et Anzori Barkalaja on nõus selles rollis toimetama.

Loodan, et uus keskus saab uue juhataja toel säravaks eestvedajaks nii ülikooli üksustele kui ka meie innovatsiooni- ja kogukonnakoolide võrgustikule ja teistele partneritele. Üheskoos on vaja jõuda igal pool nüüdisaegse õpikäsituse ja digipöördeni ning panna Euroopa sotsiaalfondi ja muu raha selleks mõistlikult tööle.