Viimasel nädalal on käinud Õpetajate Lehe toimetuses elav arutelu selle üle, mille poolest pälvib tähelepanu üks, mille poolest teine õpetajate esseekonkursile laekunud kirjatükk – mida õpetlikku või huvitavat võib leida ühest, mida teisest vabatahtlikust kodutööst.

Võib öelda, et kõik meile laekunud tööd on sisukad ja panevad kaasa mõtlema, üks paistab silma kirjanduslike kujundite, teine asjalikkuse, kolmas otsese või siira välja­ütlemise poolest. Tunnustust ja avaldamist väärivad kõik.

Siiski, nagu enne konkursi väljakuulutamist mõeldud, tuli toimetusel valida välja oma lemmikud ning lõplikule sõelale jäid kolm kirjatööd: Kristel Lempu „Anna mulle Elus Hakkama Saamise Sõnad”, Heily Leola „Minu tee saamaks Õpetajaks” ja Ülle Sillasoo „Õpetaja üheks aastaks”.

Järgnevalt toome lugejateni kolmandana mainitud kirjatöö, mis juhib nüüdseks juba kõrvaltvaataja pilguga tähele­panu meie haridussüsteemi suurematele kitsaskohtadele, sõtkudes „konnasilmadel”, millest teoorias palju kirjutatakse, kuid millele on raske või ei taheta lahendust leida. Töös on toodud konkreetseid näiteid nii-öelda otse rindelt ja sõnadega, mis jõuavad kohale ka neile, kelle kätes on lahendusi pakkuda.

Õpetajate Leht tänab veel kord kõiki, kes võtsid vaevaks konkursil osaleda.

Heiki Raudla

Õpetajate Lehe peatoimetaja