Ühel 1. septembril astusin klassi, kus koolipinkides istus rahvas, keda ma polnud elus varem näinud. Olin tol aastal kooli vahetanud. Teist korda viimase nelja aasta jooksul. Klassis jutles rahvas omavahel suveuudistest ja minu ilmumine oli justkui maailma kõige tavalisem asi. Keegi ei jõllitanud, aga olin registreeritud. Õnneks ei saanud ma tookord sellest aru. Tagantjärele oskan hinnata, et esimesed päevad tundusid neutraalsed. „Keda huvitab, et klassi tuleb uus tüüp,” mõtlesin ma uduses hajameelsuses. Tagantjärele saan aru, et see oli pingest laetud testimise aeg, mil pidi selguma, kas sobin nende sekka või mitte.

Üheteistkümne kooliaasta jooksul käisin kolmes koolis. Mingil põhjusel ei kaasnenud vanematel mu koolivahetustega erilisi kõhklusi, kuigi otsest vajadust uute seikluste otsimiseks polnud. Koolidest leidsin toredaid sõpru, silmapaistvalt ma ei põdenud, mu teadmised selgusid olevat kõikides koolides sarnaste hinnete väärilised. Kõik laabus kenasti. Eriti meeldis mulle viimases koolis – Miina Härma gümnaasiumis. Hoolimata nõukogude stagnatsioonist oli seal vaba ja loominguline vaimsus. Enamik mu klassikaaslastest oli õppinud koos esimesest klassist saati. Lisaks minule tuli gümnaasiumisse veel ainult üks uus õpilane, kes pärast aastavahetust enam ei naasnud.

Mõnikord mõtlen, et oleksin ju võinud käia Miina Härmas esimesest klassist saati. Oleksin sõpradega veel rohkem kokku kasvanud. Seda enam, et vanematel oli kooli valimisel see variant kaalumisel. Lisaks olin ma meie suguvõsast kolmas põlvkond naisi samas koolis – Miina Härma gümnaasium oli ju esiotsa pool sajandit tütarlaste kool. Kuigi tõsi, Nõukogude ajal ei peetud taolist järjepidevust kuigi oluliseks.

Millalgi 1990-ndate lõpus jättis mulle mulje mõte kirjastaja Hans H. Luige intervjuust, kus ta rääkis, kuidas ta oli meelega pannud oma poja kooli vahetama „et too õpiks kohanema uutes oludes”. Ma ei tea, kas ta idee ennast õigustas, kuid mulle tundus vaatenurk uudne. Kas tõesti saab kooli vahetamist vaadata kui elulist õppetundi? Küllap saab. On ju esimesel päeval uude töökohta sisse astumine midagi sarnast kui klassitäie teismeliste ette ilmumine uues koolis nagu ka järgnevad nädalad, mil selgub, kas seltskonnaga on ühine veregrupp või mitte.

Nüüdsel ajal mõtlen ma ka lapsepõlve koolivahetustest kui olulisest kogemusest. Kuhu on kadunud kõik mu klassikaaslased Tartu 7. keskkoolist, kus käisin esimesed viis klassi? See oli ju tugev kool. Eesti on väike, ajakirjanikuna näen ma rohkem inimesi kui teised. Aga nad on kõik silmapiirilt kadunud.

Miks mu nutikad ja toredad klassiõed Annelinna 12. keskkoolist ei soovinud edasi õppida? Mu pinginaaber ütles tookord, et „enne sureb, kui läheb Miina Härmasse”, sellal kui mina suvi otsa inglise keelt tuupisin. Ja miks poisid ei läinud edasi õppima? Ei saa ju olla, et 40 õpilasega klassi ei satu ühtegi terava taibuga poissi? Muidugi oli nende seas nutikaid poisse ja tüdrukuid, aga midagi oli teistsugust selles Tartus paneelmajade vahele kerkinud uuskooli õhustikus. Midagi, mis mõjutas väga sinna õppima sattunud noorte tulevast elu. Süüdistada ei maksa elurajooni – Annelinn oli Nõukogude ajal ka eliitrajoon. Paljude mu Miina Härma koolikaaslaste õppejõududest vanemate eluasemed olid seal. Pigem oli küsimus koolis endas ja mulle näib, et need Annelinna kooli vilistlased, kellest on tänaseks saanud lahedad tegijad (neid on siiski kenake ports), on seda mitte tänu koolile, vaid hoolimata koolist.