Eraalgatuslik Wiedemanni fond toetab nii eesti keele õpilasuurimusi kui ka ülikooliõpinguid, sh magistri- ja doktoriõpet.

Eesti rahvuskultuuri fond on oma tänuväärset tööd teinud 1991. aastast saadik. Viimased kümme aastat on ERKF-i 199 allfondi hulka kuulunud ka Wiedemanni fond: 4. detsembril 2005 kirjutasid Eri Klas ERKF-i nõukogu esimehena ja Tiiu Erelt kõigi tollal elus olnud Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna laureaatide nimel alla Wiedemanni fondi asutamise lepingule, millega hiljem on liitunud kõik edasised auhinnasaajad.

Asutajad olid Nikolai Baturin, Tiiu Erelt, Mati Hint, Rudolf Karelson, Eduard Leppik, Uno Liivaku, Viivi Maanso, Uno Mereste, Lennart Meri, Mari Must, Valdek Pall, Juhan Peegel, Huno Rätsep, Ellen Uuspõld, Helju Vals, Ülle Viks ja Haldur Õim. Liitunud on Mati Erelt, Ain Kaalep, Valve-Liivi Kingisepp, Ilse Lehiste, Heldur Niit, Kristiina Ross, Mari Tarand, Tiit-Rein Viitso, Arvo Krikmann ja Leelo Tungal.

Kümne tegutsemisaasta jooksul on WF andnud 18 stipendiumi, väärtusega kokku 5394 eurot. See on ligi kuus ja pool korda rohkem, kui fondi asutajad 2005. a detsembris kokku panid. Fondi üldine eesmärk on toetada eesti keele õpet ja rahvuslikku kasvatust. Sellest lähtuvalt on kaheksa jagamisega aidatud talletada rahvapärimust ja soodustatud noorte kirjandustegevust (neli stipendiumi), toetatud eesti keele ülikooliõpinguid, k.a magistri- ja doktoriõpet (seitse), eesti keelt uurivaid õpilasi (kolm) ja eesti keele riigieksami arendust (üks). Tänavused stipendiumid (kolm) lähevad õpilasuurimusi juhendavatele eesti keele õpetajatele ning sama sihtgruppi on kavas toetada ka järgmisel aastal.

Stipendiumide maksmist võimaldavad fondi põhikapitalilt kogunevad intressid. Algusega võrreldes on põhikapital kasvanud rohkem kui 49-kordseks ning on praeguse seisuga 41 882 eurot. WF on sellega ERKF-i allfondide hulgas suuruselt auväärsel 22. kohal. Sellise arengu eest tuleb loomulikult tänada annetajaid – 235 üksikisikut ja 81 asutust. Fondi põhimõtte järgi on esmatähtis annetamine ise, mitte selle suurus. Kui kõikide tänu väärivate toetajate hulgas üldse kedagi esile tõsta, siis on need fondi pidevalt toetanud keeleauhinna laureaadid ning 2006. aastal kampaania „Kroon eesti keelele!” algatanud 19 kooli 6827 õpilast. Hiljem liitusid kogumisega veel 27 kooli õpilased; kokku saadi 12 747 krooni ning ettevõtmine tunnistati aasta parimaks keeleteoks.

WF-i asutamise esimesel aastapäeval üheksa aastat tagasi, 4. detsembril 2006 Eesti Päevalehes ilmunud Mart Lehiste tehtud intervjuus olen öelnud: „Johannes Aavik unistas kunagi tuhandest uuest tüvisõnast eesti keeles. Arvan, et esimene soliidne eesmärk, millest fondiga seoses võib rääkida, on miljon krooni. Aavik oma tuhandet uut tüvisõna kokku ei saanud, meie loodame küll mõne aastaga kuue nulliga lõppeva summani jõuda.”

Vahepeal oli masu ja kroon muutus euroks, ent praeguseks on ikkagi kaks kolmandikku teest tollal nimetatud eesmärgini käidud. Oleks väga kena Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks üheksa aasta taguse sihini jõuda (nulle on muidugi vähem). Ületamatult raske ei peaks see olema, sest möödas on ajad, mil WF-i mõttekust ja usaldusväärsust pidi tõestama. Meie hea hoidja, Eesti rahvuskultuuri fondi juhtide sõnutsi on WF üks tegusamaid allfonde, mille areng on olnud keskmisest kiirem. Loomulikult ei tähenda see, et jätkamiseks ei tuleks pingutada, fondi tutvustada ja selle tegevust – k.a stipendiumide taotlemine – senisest aktiivsemaks ja atraktiivsemaks muuta.

Jüri Valge, Wiedemanni fondi halduskogu sekretär

—

Vastavad Wiedemanni fondi 2015. aasta stipendiaadid, eesti keele ja kirjanduse õpetajad Piret Järvela Tallinna reaalkoolist, Liivi Heinla Kadrina keskkoolist ja Aili Kiin Viljandi gümnaasiumist

Millised on õppekavavälise juhendamise rõõmud ja mured?

Piret Järvela: Õppekavavälise juhendamise suurim rõõm on teadmiste täienemine nii õpilasel kui ka õpetajal. Kõige suurem mure on ühise aja leidmine, et mõtlemisvõimelised oleksid nii õpilane kui ka õpetaja. Tallinna reaalkoolis ei ole tunniplaanis haruldane ka 9. ja 10. tund.

Liivi Heinla: Kardan, et vastus on üsna triviaalne. Mure on ajanappus, sest hoolimata sellest, et õpetaja ei kirjuta uurimistöid, vaid ainult juhendab, tuleb teema(de)sse süveneda, et olla kirjutajale hea mentor. Rõõmu teeb see, kui kellegi silmas tuluke põleb.

Aili Kiin: Igasugune õppekavavälise tegevuse edendamine suurendab õpetaja töö mahtu. Samas on suur rõõm leida uuriva vaimuga noori, kes paistavad silma põhjalikkuse ja iseseisva töö oskusega. Just õpilased võidavad töö käigus palju: silmaring avardub, suhtlemis- ja väljendusoskus paraneb, täieneb analüüsi- ja sünteesivõime. Praegusel ajal on selliseid noori kahjuks vähe, õpilastel pole aega ega õiget motivatsiooni, paljusid kimbutab pinnapealsus.

Missugune on olnud meeldejäävaim juhendamine?

P. J.: Lotta Hiie „Tsitaatsõnade tajumine ja mõistmine Tallinna reaalkoolis” oli südantsoojendav juhendamiskogemus, sest juhendatav inspireeris juhendajat.

L. H.:Pigem on meelde jäänud mõned koostööd kui konkreetne töö. Tore on, kui õpilane satub uurimisest heas mõttes sõltuvusse ja teeb seda mitu aastat järjest. Näiteks kirjutas üks õpilane uurimusi viis aastat järjest, st alustas 8. ja viimase kirjutas 12. klassis.

A. K.: Õpetajatöö algusaegadest meenub 8. klassi tüdruk, kes täiesti iseseisvalt tegeles kirjandusteose lauseanalüüsiga. Mind lausa jahmatas kirjapandu loogiline ülesehitus. Üks noormees aga kirjutas võrdselt tugevaid uurimusi nii emakeeles kui ka kirjanduses ning paistis silma iseäranis loogiliste järelduste ja kujundliku keelekasutusega. Veel meenub rahvaluulealast tööd teinud õpilase keeruline suhtlemine ühe Eesti tuntud inimesega, kes algul noorelt uurijalt igasuguse julguse võttis. Aga ta ei andnud alla, vaid tutvustas tuntud isikule põhjalikult töö eesmärki, nii et too oli lõpuks valmis oma mõtteid selgitama. Uurimus sai kõrge hinnangu.

Mida oled aastatepikkuse juhendamise käigus ise õppinud?

P. J.: Olen juhendanud kaht uurimistööd setu murdest ja mitmendat põlve tallinlasena on see minu teadmisi rikastanud. Peamiselt olen õppinud märkama, et iga juhendatav vajab isesugust lähenemist: on olnud väga iseseisvaid noori uurijaid, aga ka neid, kes vajavad järjepidevaid näpunäiteid. Kõige raskem on teadagi töö kokkukirjutamine.

L. H.:Olen õpetanud ja õppinud koostööd tegema, selleks aega leidma. Olen arendanud info otsimise pädevust, et leida materjali, mis oleks õpilasele arusaadav ja ka huvitav. Aga tore on ju igal aastal mingil alal lihtsalt targemaks saada, sel aastal on must saanud näiteks onomastikahuviline, eelmisel aastal kaasaegse folkloori spetsialist jne.

A. K.: Iga töö juhendamise käigus olen endagi teadmisi rikastanud ja õppinud näpunäiteid jagama väga erinevate võimetega noortele. Suudan kannatlikult kuulata nende mõtteid ja usaldan nende püüdlusi. On olnud olukordi, kus on aidanud vaid allaandmatu järjekindlus ja innustamine. Samas tean, et ei maksa liialt palju vahele segada.

Mida võiks muuta kehtivas olümpiaadisüsteemis, et õpilastes emakeele uurimise vastu rohkem huvi äratada?

P. J.: Sellest alates, kui uurimistöö sai ainekava osaks, oleks hea, kui eeloleva kooliaasta olümpiaaditeemad jõuaksid õpilasteni maikuus, sest paljudes koolides peavad õpilased uurimistöö teema valima 10. klassi kevadel. Kui keeleteema pakub huvi, siis õpilane valib selle. Oleme esitanud mitu korda küsimuse, miks eesti keele olümpiaadil määratakse tulemusi vanuserühmades, mitte klassiti nagu reaal- ja loodusainetes. Uurimistöö puhul on suur vahe, kas tegemist on 9. või 10. klassi õpilasega: üldistuste tegemise oskus, enesekindlus jms on gümnasistil mõistetavalt kõrgem. Teen ettepaneku, et rahvusringhäälingusse jõuaks „Keelesäutsu” hulka/kõrvale „Õpilase säuts”, mis annaks võimaluse sõnastada oma tähelepanekuid avaliku keelekasutuse kohta, näiteks miks ETV tiitrites on grimeerija kahe m-ga kirjutatud või š asemel sh. Nendest säutsudest võib tulevikus uurimisteema kujuneda.

L. H.:Ma ei kuulu nende hulka, kes olümpiaadisüsteemi pärast nuriseks. Pigem tahan kiita eelmise aasta rahvaluuleolümpiaadi komisjoni, kes andis asjalikku tagasisidet, ja ka selle aasta komisjoni kas või koolituste korraldamise eest.

A. K.: Võinuks jätkata vana süsteemiga: emakeel, kirjandus ja rahvaluule järgemööda nii olümpiaadide kui uurimistööde temaatikas. Kõige raskem on neil aastail, kui tuleb korraga juhendada nii emakeele- kui ka kirjandus- või rahvaluuleolümpiaadi uurimusi. Soovitan uurimistööde temaatikat noortepärasemaks muuta: uurida mängulisi aspekte aineõpetuses või lasta koostada keelemänge ja kirjandusülesandeid.

Kuidas suhtud kohaliku murdekeele elustamise katsetesse Eesti eri paigus?

P. J.: Murdekeel on rikkus. Kui elustajate hulgas on nii filolooge kui ka entusiaste, usun, et murdekeelega tasub tegelda. Põlise tallinlasena on minu suhtumine murdesse paraku kõrvalseisja oma.

L. H.: Hästi. Kadrina murrak kuulub kirderannikumurde läänerühma ja meil kergesti silmahakkavaid erisusi pole, aga on meilgi oma lugemik, mis keskendub koduloole.

A. K.: Murdekeele äratamine rikastab tänapäeva eesti keelt, aga paikkondades, kus murdekeel on aegade hämarusse vajunud, on seda keeruline teostada.

Miks peaks õppima eesti keele õpetajaks?

P. J.: Eesti keele õpetaja veedab oma päevad haritud kolleegide  ja noorte tulevikuehitajate hulgas, loeb nii väärt- kui ka hittkirjandust, on kultuurihuviline ja sõnaosav, uutele teadmistele avatud. Kirjandeid lugeda on tegelikult huvitav! Ja vilistlaspäevadel on ikka tore, kui kunagine kirstunael teatab, et hea, et sai ikka korralikult kirjutama õpitud, sest see praegune noorsugu ju üldse ei oska.

L. H.: Et kirjutada näiteks Kadrina lugemik. Et õpilasi õhinaga sütitada. Et neist ka aru saada, kes innustuvad hoopis millestki muust. Et lugeda vahel ka öösiti kirjandeid, õpimappe ja mis iganes kirjatöid. Et kirjutada projekte otsimaks raha kultuurikonverentsi korraldamiseks. Et kirjutada valikainete õppekavasid, mis sobiksid kooli arengukava ja suundadega, uurimistööde korraldusjuhendit vms. Et saada uurimistööde juhendamise sõltlaseks. Et kasvada koos õpilastega ja kõige selle juures olla enamasti rõõmus ja õnnelik.

A. K.: Emakeeleõpetajal peab olema tugev missioonitunne ja ettekujutus oma mitmekülgsest rollist koolielus. Hea emakeeleõpetaja suudab panna ka tänapäeva noori lugema, raamatutest hingeharidust saama, emotsionaalset intelligentsust omandama!

Küsitles Külliki Kask

Wiedemanni fondi halduskogu liige, Tartu Karlova kooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja