Hiljuti oli Õhtulehe veebiväljaandes uudis: „Pope Francis ütles karmilt, et tänavused jõulud saavad olema pigem paroodia, sest kogu maailm on sõjas.” Noh, tegijal juhtub mõndagi. Aga kui lausa nii rumalalt, siis lihtsalt ei saa näpuga osutamata jätta.

Millises koolis õppis ajalehtnik, kes peab ingliskeelset tiitlit pope paavsti nimeks, jättes selle eestindamata, ega taipa eesti keelde transkribeerida ka nime Francis? Sest mõistagi ei ole salapärane Pope Francis eesti keeli keegi muu kui paavst Franciscus, kes võttis omale paavstinime „Jumala kerjuse” Assisi Franciscuse – inglise keeles Francis of Assisi – järgi.

Kirjutada eestikeelses tekstis inglispäraselt Pope Francis – see on sama kole kui kirjutada Rootsi kuninga Gustav II Adolfi asemel King Gustavus Adolphus of Sweden või nimetada Aristotelest, Platoni õpilast ja Aleksander Suure õpetajat, Aristotle’iks, Plato õpilaseks ja Alexander the Greati õpetajaks.

Harilikult isikunimesid mõistagi ei tõlgita. Alexander Pope ja Jean de la Fontaine jäävad ka eestikeelses tekstis Alexander Pope’iks ja Jean de la Fontaine’iks ega muutu Aleksander Paavstiks ja Purskkaevu Jaaniks. Nõndasamuti ei hakka Mihkel Mutt inglis- või prantsuskeelses ümbruses ühtäkki Michael Mole’iks või Michel Taupe’iks, kui temaga ei satu just toimetama mõni iseäranis tuhm tegelinski. Ja minul on kogu mu tagasihoidlikkusest hoolimata julgust paluda, et kui keegi võtab vaevaks mind mõnes võõrkeelses tekstis mainida, siis ikka kui Priitu, mitte Fredericust, Friedrichit, Frederiki, Frédérici, Federicot, Frigyesi või Peleket, mis on Priidu havaikeelne variant.

On aga ka hulk nii-öelda klassikalisi nimesid, mis tulebki tõlkida-transkribeerida kohalikku tava silmas pidades. Sellised on näiteks ajalooliste isikute, müütilised ja piiblinimed. Kas või toosama Franciscus: inglise Francis, prantsuse François, itaalia Francesco, saksa Franziskus, taani Frans, leedu Pranciškus, ungari Ferenc, poola Franciszek ja nõnda edasi. Ja eesti keeles räägime ikka Heraklesest ja Kerberosest, mitte Heraclesest ja Cerberusest. Ja Maarja abikaasast Joosepist, mitte Mary abikaasast Josephist või Maria abikaasast Giuseppest.

Nimede eestindamine on tavaline praktika ka muinaslugudes ja lastekirjanduses, seda eriti juhul, kui nimi on sisult või kõlalt deskriptiivne, kirjeldades oma kandja iseloomu või välimust. Näiteks Punamütsike ja Sinihabe – oleks ju kentsakas, kui eestikeelsetes muinaslugudes teotseksid nende asemel Little Red Riding Hood või Petit Chaperon Rouge ja Bluebeard või Barbe Bleue. Sama kentsakas, kui Sööbik ja Pisik oleksid meil Karius ja Baktus ning Disney koomiksites askeldaksid Goofy, Donald Duck ning Huey, Dewey ja Louie – meil muidugi Kupi, Piilupart Donald ning Hups, Tups ja Lups.

Päris valimatult lastekirjanduse tegelaskujude nimesid muidugi kodustada ei saa. Kuhugi ei kõlbaks näiteks see, kui aukartust äratava inglise võluri Albus Dumbledore’i nimi eestikeelses „Harry Potteris” (või „Harri Pottsepas”?) oleks Valge Mesimumm. See poleks ei aukartust äratav ega inglaslik.

Nime kodustamise asjakohasus tuleb tõlkijal alati hoolikalt läbi kaaluda, võttes arvesse kõiki poolt- ja vastuargumente ning usaldades viimaks ka oma vaistu ja keeletunnetust. Ja ega alati polegi maailma lõpp, kui tõlkijad seda tehes eri tulemusteni jõuavad. Minu arust on nauditavad mõlemad, nii Lia Rajandi tõlgitud „Kääbik”, kus on juttu Bilbo Bagginsist ja Tookidest, kui ka Ene Aru tõlgitud „Sõrmuste isanda” triloogia, kus Bilbost on saanud Paunaste ja Tookidest Tukid.

Ent naaskem lõpetuseks enam mitte nii salapärase Pope Francise juurde. Katoliku kirik tunneb paavsti ilmeksimatuse nimelist doktriini – Jumal kaitseb paavsti mis tahes eksimuse eest, kui too kirikupeana usust kõneleb. Mina paavsti ilmeksimatusse ei usu, rääkimata ajakirjaniku või tõlkija omast. Eksimisvõimalust vähendab aga valvsus; tekstis nimega kohtudes ei maksa sellest kui millestki muutumatust ja endastmõistetavast üle libiseda, vaid mõelda, kas ja kuidas seda saab eesti keelde ümber panna. Enamasti ei saa, aga jah, vahel on nimigi tõlkimist vajav keelend.