Kristjan Haljak mõjub eheda prantslasena esimesest silmapilgust: nii kõne- ja suhtlusstiili, käitumismaneeri kui ka riietuse poolest. Prantsuse keele keskel on ta olnud kaheksandast eluaastast, mil asus õppima Tallinna prantsuse lütseumi. Ka ülikoolis valis ta just prantsuse keele eriala. Ja nüüd on neljandat aastat oma kunagises koolis õpetaja. „Kaugeleulatuvaid plaane pole mul kunagi olnud. Ka õpetajaks saamise soovi mitte,” räägib Kristjan Haljak. „Sattusin kooli juhuslikult, nagu suur osa asju elus ikka juhtub. Tuttav, kes töötas enne 32. keskkoolis, kutsus mu enda asemel tööle. Mõtlesin, et see on väärt asi, mida tasub proovida.”

Haljak tundiski kohe, et talle meeldib õpilaste ees esineda. Samuti pidas ta tähtsaks võimalust noortega suhelda ja neid arendada. Esimesed tundmused tekitasid soovi jätkata õpetajana.

Tekkis ka raskusi. Ühes klassis, kellega algul oli kerge, läks mõne aja pärast keeruliseks. Klassis oli paar liidripositsioonil tüdrukut, kellele noor õpetaja mingil põhjusel ei meeldinud.

„Tundsin negatiivset suhtumist ja tahtsin olukorra lahendada,” meenutab Haljak. „Rääkisin klassijuhataja, vanemate, laste endiga. Ei saanudki aru, milles asi. Ma lihtsalt ei klappinud nendega. Aga võib-olla nad tahtsid oma käitumisega hoopis minu kui noore meesõpetaja tähelepanu võita, olen tagantjärele mõelnud.”

Palju aega võttis tundide ettevalmistamine. 32. keskkoolis õpiti prantsuse keelt valikainena ja seetõttu olid lütseumist erinevad nii õpikud kui ka õpetamismetoodika. Et tunnid oli Haljakul vaid kahel päeval, jäi tal ettevalmistamiseks siiski piisavalt aega, kuid oma osa nõudis ka ülikoolis õppimine.

Lapsed on ikka ühtemoodi

Järgmisel aastal läks noor õpetaja tööle prantsuse lütseumisse.

„Väga hea tunne oli tagasi tulla. Mulle on siin alati meeldinud. Nüüd oli võimalus vaadata inimesi uue nurga alt,” räägib ta. Mõnigi „kuri” õpetaja oli kolleegina hoopis midagi muud kui õpilase pilgu läbi.

Prantsuse keel on lütseumis õppeainena muidugi palju tähtsam kui tavalises koolis valikainena. Võtab ju osa õpilasi valikaineid juhuslikult ja tundegi on väga vähe.

Kuid õpilased on ühesugused igas koolis ja puberteet ikka ühtemoodi. Ka lütseumisse satub neid, kellele ei meeldi õppida. Gümnaasiumisse tuleb noor juba ise ja nendega pole probleeme, küll aga jagub neid nooremas astmes, kui kooli on õpilasele valinud pigem vanemad.

Haljak õpetab sel aastal nii kuuendaid kui ka kümnendaid klasse. Ta naudib tööd mõlemas kooliastmes. Väiksemate ja suuremate õpetamisel erineb vaid suhtlemismaneer.

Kas õpilased tulevad noorele õpetajale ka oma südameprobleeme kurtma?

„Päris isiklikke muresid rääkima ei tulda,” vastab Haljak. „Pigem ikka ainega seotud asju. Ma ei tahagi aineõpetajana liiga familiaarseks muutuda. Võib-olla klassijuhatajana oleks teine lugu, aga praegu mul oma klassi pole.”

Haljak pole õpetajakoolitust läbinud, küll aga võttis ta magistrantuuri ajal pedagoogikaaineid.

„Ega see mööda külgi maha jookseks, kui oleksin õpetajaks õppinud. Aga see, kas inimene sobib õpetajaks, ei sõltu teooria õppimisest. Kui empaatiat pole ja suhelda ei oska, siis pole koolis midagi teha,” lausub Haljak.

Lütseumi tööle tulles määrati noormehele mentoriks kolleeg Andrus Konks. Ka direktor Lauri Leesi on alati lahkesti abistanud. „Ärge kõhelge küsida vanemate kolleegide abi. Nad tõepoolest teavad ja aitavad!” soovitab Haljak.

Tema on nõu küsinud eeskätt tunni ülesehituse kohta – kuidas tähelepanu köita või leida teemaga haakuv muusikapala. Väga hästi on need nõuanded mõjunud.

Suhtlus eelkõige

„Õpetajaameti juures köidabki mind kõige rohkem võimalus suhelda toredate noortega ja mängida rolli nende inimeseks kujunemisel. Ma tahan, et neile jääks minu tundidest midagi head ja helget külge. Isegi siis, kui nad õppeaines väga tugevad pole,” mõtiskleb Haljak.

Talle meenub lugu Juri Lotmanist, kes oma õppejõutee alguses kurtnud vanemale kolleegile, et tudengitele ei jää midagi külge, ja kuulnud vastuseks, et selles polegi midagi halba. Oluline pole, et kahekümne aasta pärast oleks õppeainest midagi meeles, vaid hoopis see, kui meenub õppejõud kui inimene ja eeskuju.

Kristjan Haljak on oma õpilastele eeskujuks ka „kooliväliste” asjadega. Õpetajatöö kõrval on tema kutsumus prantsuse kirjanduse tõlkimine ja ta üritab hoida õpilasi kursis sellega, milliseid tõlkeraamatuid Eestis ilmub, mis ilmub Prantsusmaal ja millistest raamatutest kõige rohkem räägitakse.

„Õpilastel, kel samasugune huvi, lööb silm särama ja nad tahavad küsida,” täheldab Haljak. Et ta on elanud pool aastat Prant­susmaal, saab ta tunnis rääkida ka oma muljetest ja kogemustest seal.

Lisaks tõlkimisele on Haljak ise luuletusi kirjutanud ja avaldanud. Õpilased on aeg-ajalt palunud, et ta loeks oma loomingut klassis ette. Päris palju õpilasi tuli õpetaja luulekogu esitlusele kohale ja seda oli hea meel näha.

Noormehe hobide nimistusse kuulub veel muusika ja kitarrimäng. „Energia, mis laval koos kaaslastega musitseerimisest saan, on võimas. Seda ei koge luuletusi lugedes. Viimasel aastal on muusika jaoks paraku vähe aega olnud,” kahetseb Haljak.

Talle meeldib ka tunnis koos lastega prantsuse laulukesi laulda. „Kui nad näevad, et õpetaja pole just ooperilaulja, julgevad nad kaasa laulda,” muheleb õpetaja.

Noorel õpetajal on olnud momente, kus ta tunneb end kurnatult, aga need lähevad kiiresti üle. Üle poole päeva pole ta igatahes mõelnud, et ei taha koolis olla.

Kristjan Haljaku CV

• Sündinud 3. okt 1990

• 1998–2009 Tallinna prantsuse lütseum

• 2009–2012 Tallinna ülikool, germaani-romaani ­keelte ja kultuuride instituut: eriala: romaani keeled ja ­kultuurid, prantsuse suund; bakalaureuseõpe

• 2012–2015 Tallinna ülikool, germaani-romaani keelte ja kultuuride instituut, romanistika eriala; magistriõpe

• 2011–2012 Tallinna 32. keskkool, õpetaja

• 2012–2013 Tallinna prantsuse lütseum, õpetaja

• 2013 Aix-Marseille Université master lettres
(Erasmus, vahetusüliõpilane)

• Alates 2014 jaanuarist Tallinna prantsuse lütseum, õpetaja

Olulisemad publikatsioonid

• Loomingu Raamatukogu 30/2014 Charles Baudelaire „Mu alasti kistud süda. Päevikumärkmed” (Tõlge)

• Luulekogu „Palavik” (Värske Raamat, 2014)

Soovitused noorele õpetajale

Küsi alati vanematelt kolleegidelt nõu. Ära häbene, et ei saa igas olukorras ise hakkama.

Ära muutu liiga familiaarseks. Gümnaasiumiõpilaste puhul ei pruugi teid lahutada kuigi palju aastaid. Semutsemise ja vale rolli võtmisega teed oma elu raskemaks.

Ole range. Algul on see keeruline – ei raatsi tööde hindamisel kellelegi kahte panna.

Kommentaarid

Andrus Konks

prantsuse lütseumi õpetaja,
Kristjan Haljaku mentor:

Tunnen Kristjanit juba sellest ajast, kui talle põhikoolis prantsuse keele tunde andsin. Viimased 3–4 aastat oleme aga olnud kolleegid. Selge on see, et ega noorel ole kerge õpetajana alustada. Mulle tundub, et Kristjan on oma tööga kenasti hakkama saanud ja kollektiivi hästi sisse sulanud. Koostöö sujub meil igatahes suurepäraselt. Vajadusel olen teda nõu (mõned nõksud, kuidas materjali paremini õpilasteni viia) ja jõuga ikka aidanud. Kristjan on suur kirjandushuviline. Raamat on tal pidevalt käes.

Ei ole vist ühtegi mudelit, mille järgi saaks üht õpetajat konstrueerida. Ma usun, et Kristjan leiab need oma meetodid, mis talle kõige paremini sobivad ja teda selle töö juures kinni hoiavad, ise üles. Meil on üldse vedanud meesõpetajatega. Praegusel ajal on lütseumis kuus meessoost prantsuse keele õpetajat.

 

Anne Küüsmaa

prantsuse lütseumi õppealajuhataja:

Olin Kristjani matemaatikaõpetaja 8. klassist kuni gümnaasiumi lõpuni. Ta oli nutikas ja hoolas õpilane. Juba siis teadsime, et Kristjan luuletab ja on kultuuri­huviga. Seetõttu oli lütseumi õpetajaperel väga rõõmus meel, kui temast meie kolleeg sai. Kristjani heas mõttes boheemlaslik olemine on ka õpilastele inspireeriv. Nii mõnegi neiu või noormehe võib leida vastilmunud luulekogu lehitsemas. Kristjan sobib lütseumisse, ta on meile sobiva „kiiksuga”. Õpetajana on tal vedanud, et tema kolleegiks ja juhendajaks on tõeline meister õpetaja Lauri Leesi. Loodan väga, et Kristjan soovib veel palju aastaid õpetajana töötada, sest temasuguseid noori mehi on kooli vaja.