Mu lapsepõlve lemmikraamatutega on üks kummaline asi. Nad kuuluvad siiani „favoriitide” hulka. Praegu juba on raske hinnata, mida ma noorest peast nende teoste juures kõige rohkem hindasin – toona toimis lugemine vahetumalt, mõõdutundetumalt. Mäletan, et mul oli kombeks ka söögi ajal lugeda – harjumus, mis kujunes nii varakult, et ei mäletagi selle algust. Sestap kogunes mu lemmikraamatute lehekülgedele ka toiduplekke ning juba aastate eest vahetasin suurema osa lapsepõlve eksemplaridest uuemate ja paremini hoitud versioonide vastu välja. Millest on pisut kahju, need narmendavad ja plekilised kapsad võiksid senini riiulil ausat pensionipõlve veeta. Siit mu jätkuvad (ja igavesed?) lemmikud tulevad.

Alexandre Dumas, „Kolm musketäri” ja selle järjed. Nüüdseks olen aru saanud, kuidas Dumas’lt sai aegamisi õpitud karakteri loomise oskust. Karakteril peab olema teine plaan, vastuolu, teda võiks saata või varitseda vari, näiteks mõni jube saladus (nagu Athosel), või siis peaks tal olema võime maske kanda (nagu Aramisel). Porthos on küll edev ja taktitundetu, aga samas heasüdamlik ning truu, d’Artagnani siirus ei välista kavalust ega vastupidi, kardinal on küll musketäride mõjuvõimas vastane, kuid austab neid ning on seetõttu võimeline üles näitama üllatavat suuremeelsust. Ühesõnaga: „Kolm musketäri” kubiseb ägedatest karakteritest ja nende vahel tekkivatest pingelistest olukordadest. Kui ma peaksin lemmiku valima, siis kalduksin vist Aramise poole. Tema salakavalus, mahevaga tooni taha peidetud julgus ja elurõõm, mille vahelt võib sähvatada julmust, pendeldamine armurõõmude ja religioossuse vahel, sõna- ja mõõgaosavus – see kõik teeb kokku ühe kõige parema ilukirjandusliku karakteri, keda tean. Inimene kui ristsõna, mida tuleb lahendada mitmes võtmes. Osava intrigandina jääb Aramis ometi oma sõpru armastama ning on ainus neljast, kes elab Dumas’ tuhanded leheküljed üle.

Oskar Luts, „Kevade” ja selle järjed. Luts on mu silmis ikkagi eestlaste enda Dumas, tema karakteriloome tundub senini ületamatu. Ühesainsas loos on koos kaheksa-üheksa arhetüüpset tegelaskuju! Sestap polegi oluline, et Luts Palamuse-lugude hilisemas otsas eriti Jorh Aadniel Kiire osas mõnuga üle soolab. „Kevade” ekraniseeringut peetakse üheks parimaks Eesti filmiks, ei vaidle, aga loetagu vaid neid Tootsi õhtuseid koolikülastusi (mis filmis ühte episoodi surutud) – jätkuvalt vaimukas ja naljakas tekst, loojutustamise puhas mõnu. Lutsu lust hakkab tegelaste vananedes küll kohati vaibuma, aga ei kao päriselt isegi Palamuse pentaloogia lõpuotsas. Tõsi, tumedamaid varjundeid sugeneb juurde. „Sügise” teises osas, kus Arno usaldab oma õnnetu armuloo Lestale, kajab kergelt vastu Strindbergi hääl.

Ferenc Molnár, „Pál-tänava poisid”. Võib-olla just siit sain kaasa eksistentsialistliku elutunnetuse, kaldumise kurvameelsusse, mida peab kandma stoiliselt nagu univormi (ütlen seda küll tajutava, aga lepliku irooniaga). Lisaks on „Pál-tänava poiste” viimasel leheküljel maailma kõige parem lõpulause, mis sõnastab täpselt ja illusioonivabalt igasuguse kunsti ülesande – panna meid elamist pisut paremini mõistma. Kui elus esimest korda Budapesti sattusin, otsisin Pál- ja Maria tänava nurga üles. Üks mu väheseid reise, mis on meenutanud palverännakut.

Tove Jansson, „Trollitalv”. Siin raamatus seisab üleüldse üks parimaid ilukirjanduslikke lauseid: „Kõik on nii ebakindel ja see mind just rahustabki.” Lause esimene pool peab absoluutselt paika ning on kahju, et lause teist poolt on nii raske praktiseerida. Ma käisin paar aastat tagasi Tove Janssoni kortermuuseumis Helsingis, valitses „Trollitalve” meenutav, pööriajale omane poolpimedus, täielik kaamos, lootsin, et muuseumi köögist tatsab välja Tuu-Tiki ning kutsub mind kuhugi jää alla kalale ja ütleb mulle midagi, mis on ühtaegu sapine ja lohutav. Selle asemel suundusin tagasi ebakindlasse reaalsusse.

Astrid Lindgreni Kalle Blomkvisti lood. Oh jah, igavesti kättesaamatu Eva-Lotta Lisander. Lapsepõlve süütud, muretud mängud ja rohelised gabardiinpüksid. Onu Einari muukraud. Suurmõmmik. Ning muidugi mõista kujuteldav kaaslane – üks kõige mõjukamaid kirjanduslikke kangelasi mu lugemiskogemuses. Keegi, kelle kohalolu sümboliseerib kujutluse ja tegelikkuse vahelist saatuslikku erinevust. Stseen, kus meisterdetektiiv avastab Eva-Lottale saadetud šokolaadi seest arseeni, mille peale just äsja vaimustust väljendanud kujuteldav kaaslane haihtub ja kergelt üleolevast kriminalistist saab hirmunud väike Kalle, võtab võimsalt kokku arusaama, et kujutlusvõime ja reaalsustaju vahel valitsevad valusad pinged. Lapsepõlve muretus tähendabki vabadust need kaks asja eristamata jätta. Muide, Eva-Lotta puhul oli mul eriti raske leppida selle vääramatu tõsiasjaga, et ta on ainult kirjaniku fantaasia. Lindgreni andest võiks lõputult rääkida – arvan, et ilma tema loominguta poleks näiteks Bergman mind täiskasvanueas nii sügavalt ehk kõnetanudki. Aga see kipub otsapidi olema juba teine lugu.