Paari aasta taguse uuringu andmeil on suusavarustus 60% ja uisud 30% koolidest, kusjuures piisavalt on suuski vaid 24 ja uiske 16 koolis. Ometi püüavad laste tervisest hoolivad õpetajad ilusa talveilmaga kehalise kasvatuse tunde ikka õues teha.

Tehke nüüd kaks ringi tagurpidi! Ära teisele otsa sõida! hõikab Tartu Reiniku kooli kehalise kasvatuse õpetaja Sirje Pallo. Tüdrukud asuvad ülesannet täitma. Mõni potsatab vahepeal maha, tõuseb naerdes püsti ja katsetab uuesti.

„Kui võimalust on, siis oleme ikka õues, eelmisel talvel ei saanud üldse jääle, ilma polnud,” räägib Pallo. „Õppekava näeb ette ühe talispordiala valiku. Meie koolil suusaplatsi pole, seepärast uisutame.”

Liuväli on rajatud kooli kõrvale, uiske saab laenutada koolist. Kes tahab, võtab omad kaasa. Need on paremad – õige number ja pole eelmisest vahetusest märjad. Enamikul ongi oma uisud.

„Põhikooli lõpuni uisutame. Lastele meeldib, eriti väiksematele. Iluuisutamas me ei käi, ülesanded on jõukohased. Kes trennis käib, teeb poognaid, aga ei tahaks väga eputada lasta, muidu tunneb mõni teine end halvasti. Värske õhk mõjub tervisele hästi, ka õpetajale. Ma ise pole nendel talvedel haige, kui õues saame olla. Mullu jäin kohe grippi,” kõneleb Pallo, kel sama punased põsed kui õpilastel.

Suusameka saksa gümnaasiumis

Tõenäoliselt üks vingemaid koolide suusabaase on Tallinna saksa gümnaasiumil – pakkuda on 110 paari saapaid-suuski, keppe veelgi rohkem. Toetuse saamiseks kirjutas kehalise kasvatuse õpetaja Ülo Kurig 2004. aastal projekti, ainsa Tallinna õpetajana. Kool saigi 50 000 krooni, ligi 200 000 krooni pani omalt poolt juurde. Enne seda laenutasid õpilased suuski Nõmme spordikeskusest, kus saksa gümnaasiumi ja paljude teiste Tallinna koolide suusatunnid toimuvad.

„Õpilased tulevad tundi kas oma suuskadega või laenutavad koolist, kaks eurot ühe korra eest,” räägib Kurig. Selle raha eest tellib kool bussid, et klassid Nõmmele viia. Päevas on kolm edasi-tagasi sõitu, tunnid toimuvad viiel päeval nädalas ja korraga on kaks tundi. Kõik, mis bussirahast üle jääb, läheb suusabaasile. Näiteks ostetakse määrdeid. Õpilased ise määrivad suuski, 9. klassist on see poistele kohustuslik ja nad saavad ka hinde. Kohendamist vajavad ka suusad ja saapad.

Õpilastel on võimalus suusad tunniks Nõmme spordikeskusest laenutada, aga nad on tähele pannud, et sealsed suusad ei libise nii hästi nagu kooli hooldatud.

Kurig, kes on Eesti koolispordi juhatuse liige, on hea näide sellest, et kui õpetaja on huvitatud oma kooli spordibaasi arendamisest ja haarab initsiatiivi, leiab ta lahenduse.

„Praegu on muidugi raskem suusabaasi rajada ja sadat komplekti ei jõuagi vast osta, aga mingil määral saaks probleemi ikka lahendada,” nendib Kurig. „Poes pakutakse odavat suusavarustust, saja euroga saab komplekti kätte, aga laps kasvab sellest ruttu välja. Olen vanematele öelnud, et ühe tunni pärast pole mõtet koju varustust osta, kui te vabal ajal ei suusata.”

Oma suusad on valdavalt neil, kes ka vabal ajal suusatamas käivad. Peredega harrastatakse praegu rohkem mäesuusatamist ja seepärast panustatakse enam mäesuuskadele ja lumelauavarustusele.

„Meie lapsed ootavad suusaveerandit, see on vaheldus muudele aladele. Tunnist ei panda pausi,” sõnab Kurig. „Riiklik õppekava ütleb, et kui füüsilist õppekeskkonda pole, võib suusatunnid ära jätta. Tunnid ära jätta on loomulikult lihtsam, kui vaeva näha, et tunnid toimuksid!”

Vanemad suusausku

Selle kohta, kui paljudes koolides minnakse kergemat teed ja istutakse välitundide asemel umbses võimlas, pole kehalise kasvatuse liit andmeid kogunud, aga õpetajad vahetavad kokkusaamistel kogemusi ja üldpilt on olemas.

„Enamik koole on seda meelt, et suusatunnid võiksid toimuda,” lausub liidu juhatuse esimees, Viljandi Kesklinna kooli õpetaja Raina Luha­kooder. „Edasine sõltub sellest, kus kool asub ja millised tingimused on. Arvatavasti on maal suusatunde rohkem kui linnas.”

Koolid peaksid lastele kindlustama õppevahendid, aga neid koole, kel suusabaasid olemas, on väga vähe. Enamasti on need rajatud õpetajate entusiasmist.

„Kui riiklik õppekava näeb mingi tegevuse ette, peaksid olema ka sätted, kuidas seda täita. Praegu vaatab igaüks ise, kuidas toime tuleb,” ütleb Luhakooder. „Kool ei saa lapsevanemale öelda, et spordivahendid peavad olemas olema, see on soovituslik. Oleme oma kooli vanemate seas teinud selgitustööd. Suusabaasi meil pole, aga lastel endal on suusad. Suure kooli kohta on see väga hea tulemus.”

Lapsevanemana leiab Luhakooder, et ema-isa kohustus pole ainult esmavajaduste – söögi, joogi, riiete – eest hoolitseda, vaid panustada ka asjadesse, mis last arendavad. „Suusatamine, uisutamine, kelgutamine, meisterdamine ja muu seesugune on mõeldud selleks, et lapsest kasvaks igakülgselt arenenud inimene,” ütleb Luhakooder. „Kui vanem hoolib, võiks ta muu vajaliku kõrval osta ka talispordivarustuse. Ja kasutada seda koos oma lapsega. See on ikka pigem suhtumise küsimus.”

Nutitelefonid ja suusavarustus on hinnalt enam-vähem ühes skaalas. Ja saab ju tuttavatelt osta või laenutada kasutatud varustust. Luhakooderi meelest on kummalised vaidlused, kas lapselt tohib ikka suusavarustust nõuda. Ei saa ju loota, et 30-aastaseks saades hakkab inimene end liigutama, kui ta varem pole seda teinud. Ikka lapsena võiks omandada oskused. Kui vanematel pole tahtmist lastega väljas käia, saavad nood koolist vähemasti algtõed kätte.

„Tõuke- ja jalgrattaid oma lastele me ju ostame, peaks saama ka talivarustust soetada. Võiks aru saada, et on tervislik, kui laps käib väljas. Nagunii istutakse kogu aeg arvutis või telefonis, seljad küürus. Sundkorras värsket õhku hingama ja end liigutama!” ergutab Luhakooder.

EOK tuli appi

2013. aastal 570 koolis spordikoolituse ja -teabe sihtasutuse läbi viidud sportimistingimustest ülevaate saamiseks tehtud uuringus nimetati üheteistkümnes maakonnas suusavarustust esimese asjana, millest puudust tuntakse. Uuringu põhjal on 60% koolidest kaetud suusavarustusega ja 29% uisuvarustusega, kuid piisaval arvul suusakomplekte on vaid 24 koolis ja uiske piisavalt 16-s. Kooli läheduses on suusarada 47 koolis.

Leevendamaks suusapõuda otsustas Eesti olümpiakomitee 2014. aastal saata kolme aasta jooksul koolidesse 500 komplekti varustust.

„Kümme maakonda on selle juba kätte saanud ja aasta lõpuks saavad ülejäänud,” ütleb EOK liikumisharrastuse juht Peeter Lusmägi. Ostu rahastatakse sponsorite abiga. Maakondade spordiliidud valisid välja kõige optimaalsema viisi suuskade jagamiseks.

Suusad on keskmisest kvaliteetsemad, tänu partneri vastutulelikkusele saadi need kätte poole odavamalt, paarsada eurot komplekt. Projekt on suunatud nooremale koolieale.

2014. aastal sai Valgamaal suusavarustuse kolm kooli. Hummuli põhikool sai kuus paari algklassidele, ise osteti varustust vanematele klassidele. „Noorematele on harjutamiseks anda puusuuski, nii et tunnid saavad peetud. Suusarajad kooli juures on. Aga juurde on vaja veel suuski,” räägib direktor Mare Uibopuu. Äsja jõudsid olümpiakomitee suusakomplektid Järva-, Lääne-, Põlva-, Pärnu- ja Saaremaa koolidesse. Räpina ühisgümnaasium sai eelmisel nädalal kätte 15 paari. Koolil oli varasemast ajast paarkümmend komplekti vanematele klassidele. „Nüüd pole muud, kui lumelisa oodata,” ütleb direktor Karin Junson. Erinevalt paljudest Eestimaa paikadest pole Räpina kanti veel suure lumega õnnistatud.

Mikitamäe kool sai EOK-lt viis paari suuski, mis läksid kohe kasutusse. „Oleme väike kool, 37 õpilast, aga üks põhjus, miks valik just meie kasuks langes, oli see, et osaleme usinalt maakonna suusavõistlustel,” ütleb Mikitamäe kooli direktor Karin Sonts. Rajad kooli ümber on, lapsed panevad suusad alla rõõmsal meelel ka pärast tunde.

„Koolis oli suuski varemgi, täiendasime varustust. Osa paare vajas väljavahetamist ja just saabastest oli puudus. Kuna suusatamine on kohustuslik, siis tahame, et kool tagab ka õppevarustuse, vanemad ei pea selle pärast muretsema.”

Kas kardame tõelist talve?

Vastavalt sotsiaalministri määrusele „Tervisekaitsenõuded kooli päevakavale ja õppekorraldusele” viiakse kehalise kasvatuse tund õues läbi järgmistel õhutemperatuuridel:

1) 1.–6. klassi õpilastele tegelikult toimival välisõhu temperatuuril kuni miinus 10 °C;

2) 7.–9. klassi õpilastele tegelikult toimival välisõhu temperatuuril kuni miinus 15 °C;

3) mõõduka tuule korral tuulekiirusel kuni 8 m/s.

„Ei tea, miks selline seadus on vastu võetud. Tõelises Eestimaa talves ei saakski selle järgimisel üldse õue!” imestavad kehalise kasvatuse õpetajad. Kui õues on viis kraadi külma ja natuke tuulekest, ongi kümme kraadi käes. Ja tuleks jälle lastega umbsesse saali minna, selle asemel et olla veidi värskes õhus. Riided on ju täiustunud.

Koolid pigistavadki vahel kraadide jälgimisel silma kinni. Aga piisab ühest kurjustavast lapsevanemast, kes paneb asja suure kella külge asja, ja ongi pahandus majas.

Kas õue saaks siis alles märtsis sulalumega? Lastest hooliv õpetaja ei lähe ju lausa tuisuga välja.

ÕpL

Kehalise kasvatuse tund Nõmme lumepargis

Eesti suusaliit ja Nõmme lumepark on käivitanud projekti „Koolitunnid mäele”, mis võimaldab lastele kehalise kasvatuse tundides mäesporti tutvustada.

Eelmisel hooajal käis kehvadest lumeoludest hoolimata koolitundide raames mäesuusa- ning lumelauatundides üle tuhande lapse.  Kohale jõuti ka Haapsalust, Noarootsist, Kernust.  Mitu talve on Nõmme lumepargis kehalise kasvatuse tunde läbi viinud Rocca al Mare kooli kehalise kasvatuse õpetaja Ingrid Tullus. Lähem info http://www.nommelumepark.ee/tiim.

Kogemustega juhendaja käe all õppides on mäespordialasid turvaline harrastada. Treener tutvustab varustust, õpetab kukkumist, tehnikanippe ja mäel liiklemise eetikat. Lauge õppenõlv lihtsa tõstukiga sobib algajale mäespordihuvilisele esimeste sammude tegemiseks. Vaata ka videot Nõmme lumepargi kehalise kasvatuse tunnist https://vimeo.com/88450774.

Karin Kruus

Nõmme lumepargi turundusjuht