Tuuli Stewarti loo jätkuks kirjutan mõne rea insenerteaduste tagasihoidlikust rollist ja sellest mis ta võiks-peaks siin maal olema.
Ma ei taha hetkel arvustada seda, kui palju on meil Eestis teaduritel, eelkõige aga noortel teaduritel (mitte nooremteaduritel) lootust leida endale enam vähem püsiv kodumaine töökoht. Ega ikka alati-suurt ei ole küll. Olgu, alusuuringud on tööd, mida enamasti tehakse ilma selgelt määratletud rakendusliku eesmärgita. Kuidas on alusuuringutega Eestis on jällegi omaette küsimus, aga nii nagu teadus on rahvusvaheline, nii on pigem tõsi see, et selles osalevad Eestis oma hariduse omandanud noored teadustöötajad on osa rahvusvahelistest seltskonnast. Ka need vähesed eesti päritolu teadurid, kes on juhtivad uurijad alusuuringutes, on juba ammu rahvusvahelise kogukonna liikmed ning enamasti ei resideeru enam Eestis. Meie postdokid on samuti saadetud ja saadetakse kodumaalt mujale stažeerima, küll parimate kavatsustega, aga ühtlasi ja ajuti eelkõige otsima oma kohta kuhu juurduda. Meenutab mõneti (edukamate) ajude eksporti. Ma ei tea, mis täpselt on see Eesti teadus, aga siiski-siiski töötab meie teadurite koolitus või minu pärast edukate teadurite eelkoolitus küll Eestis, aga mitte eelkõige Eesti teaduse jaoks. Ja mis see Eesti teadus on? Vast ikka kogum suhteliselt püsivaid töökohti teadurite tarvis ja mitte palju rohkem. Eesti teadus võiks ju olla rohkem vast küll nende jaoks, kes tegelevad sellega mida tituleeritakse rahvusteaduseks. Loodan, et sinna võib traditsioonilise kõrval, arvata ka uuringud Eesti loodusest.
No see kõik on ammu-tuntu-teatu konstanteering ning vaatamata meie teadusliidrite väidetele, Eesti teaduse ebatavaliselt heast tasemest, jääb kõrvaltvaatajale kiuslik küsimus, kas eesti teadurid lihtsalt mängivad kaasa suuretes kollektiivides, just nii nagu mängivad „leegionärid“ meie nii mõneski spordimeeskonnas. Jällegi ei taha ma väita, et see kõik oleks kuidagi paha ja hukkamõistmist vääriv. Ei ole. Pigem on küsimus selles, kas on mõtet koolitada meie Eestimaa ülikoolides, nii suures mahus spetsialiste erialadel, kes valdavalt peaksid jätkama alusuuringutes. Kas ei peaks erialade tellija-määraja lähtuma siiski kodumaistest vajadustest võimalustest. Kas meie ülikoolid peaksid töötama „pumpadena“, mis „pumpavad“ meie noorte teaduspotentsiaali paremiku siit maalt välja. Ja seda olukorras kus meil pole enam piisavalt tehnilist kaadrit. Kus on Eesti „inseneride korpus“? Isegi meie tehnikaülikool ei suutnud oma rektori valimisel välja panna konkurentsivõimelist inseneriharidusega kandidaati. PIINLIK LUGU. Kus on insenerid, kes oleksid asjatundjad tehnikamahukate tehnoloogialase teabe Eestisse importimisel. Kus on insenerid, kes kasvõi selgitaksid meie Eesti inimestele uue raudtee vajalikkust neile arusaadaval moel, koos vastava majandusanalüüsiga. Inseneritööle orienteeritud uurimistööd ei pruugi ja ei olegi vähem köitvad, kui seda on alusuuringud. Alusuuringud, mille rakendust ei pruugi praegune põlvkond nähagi. Ja veel, siia maale tehnoloogiate sissetoomine eeldab ikka ja eelkõige vastuvõtja poolset kompetentsi – ja seda nii inseneri kui ka rakenduskõrgkoolide lõpetajate tasemel. Ning veel, seni on meil tehnikalade juhte-managere „leitud“ nn. pehmeid erialasid õppinud inimeste hulgast. Pean silmas meie riigi tehnikasektori juhtide CV-st leitavat nende ettevalmistusest. Aga kui prooviks leida ja koolitada neid inseneride hulgast. Nendes valdkondades läbi ajaloo on osutunud tegijateks ikkagi inseneri koolitusega juhid.
Tulles tagasi ühendamiste juurde – kui meil on toimunud massiline kõrgkoolide ühendamine, siis tuleb keelele küsimus, miks neid siis ikkagi ei ole ühendatud. Toon ka näite – kui Eesti Mereakadeemia ühendati Tallinna Tehnikaülikooliga, siis miks ei ole jutukski tulnud see, et ette valmistada ka neid laevajuhte ja neid laevamehaanikuid, kes oleksid nn. täisinsenerid s.t praegune Eesti Mereakadeemia on rakenduskõrgkool, koos kõige sellest tulenevaga. Tallinna Tehnikaülikoolis on mehaanikateaduskond. Aga millised on kavad ühendada sisuliselt mehaanikainseneride ja laevamehaanikute õpe? Millised on kavadki ühendad-luua sellelane uurimistöö? Vastus on kahjuks – no mitte mingeid plaane ega kavasid selles vallas. Kuidas on seotud Eesti Mereakadeemias elektroonika ja arvutiõpetuse õpetus Tallinna Tehnikaülikoolis toimuvaga. Teatavasti on tänane laev elektroonikat täis. Säilitades lootuse, et Eesti muutub uuesti mereriigiks, potentsiaal selleks mere näol ju on jäänud ja Eesti Mereakadeemiagi seni veel olemas. Võimalik, et võiks vast mõelda ka laevaehitussektori tugevdamisele-arendamisele. On ju Mereakadeemia praegune asukoht endine Balti Laevatehase peahoone – vast natuke sümboolnegi. Ning veel sellest vallast – Eestis on isegi allveelaevu ehitatud – ammu küll, aga ikkagi. Kui praegune Eesti riik on oma laevanduse praktiliselt likvideerinud, siis mine sa tea, võimalik, et selle reanimeerimine osutub kunagi võimalikuks. Siit ka minu kommentaari mõte – kas ei tuleks jälle uuesti orienteeruda meie kõrgharitud kaadri ettevalmistamisel lähtuda riigi arengukavast ja perspektiividest ning ka ammu unustatud sotsiaalsest tellimusest kõrgharitud kaadri kujundamisel. Lõpevad, loodame, et mitte ei lõpe kunagi, aga lõpevad pea, ka meie majandust ahistavad sanktsioonid, just nii nagu iga sõda lõpeb vaherahuga (sest rahu on ju leiutamata) ja majanduselu omandab mõistlikumad jooned. Isegi kehv rahu on alati parem kui hea kisma. Ka selleks tuleks meie inseneridel, inseneridel-mehaanikutel, inseneride-laevajuhtidel valmis olla. Valmis olla selleks, et neile tuleb tellimus asuda inseneridele kohasele tööle. Ja tellimus tuleb, kui Eestimaal on olemas see, mida kunagi on nimetatud inseneride korpuseks.

#Teadusesse paigutatav raha peaks planeeritult tulema 1/3 riigilt ja 2/3 erasektorist.#

Teadusesse paigutatav raha võiks olla teemastatud Eesti majandusele ja tehaste tootearendusele vajalike akadeemiliste uurimisteemadega, alles siis saab siinne teadustegevus mõjutada Eesti tehaste konkurentsivõimet eksporditurul ja sellega tuua riiki rohkem raha, ka teadusele. Eesti majandusele vajalikke uurimisteemasid peaks koos teadusrahaga välja pakkuma raha jagaja, Eesti Teadusagentuur ja määrama teemad koostöös tööstuse erialaliitude ja tehaste tootearendajatega. Kui teadustegevus saab olema seotud Eesti majandusega, alles siis on mõtet suurendada riiklikku teadusraha. Kui seda ei tehta, siis võib teadusraha osakaalu tõsta, mitte ainult 1%-ni, vaid ka 10%-ni või isegi 100%-i peale SKP-st, kuid majandusele see positiivselt mõjuda avaldada ei saa, sest ei uurita seda, mida oleks Eestile vaja.
Kuna kogu teadus ei peaks olema kohe “potti pandav”, vaid ka perspektiive avav, siis peakski Riigikogu vastu võtma otsuse, kui suur osakaal on lototaolise võidu võimalusega teemastamata fundamentaalteadusel ja kui suur osa teadusel, mille akadeemilised teemad on tulnud Eesti majanduse vajadustest.
Võiks välja pakkuda jätkusuutliku proportsiooni loto analoogi põhjal ja see oleks: 5% lototaolisele teemastamata teadusele ja 95% teemastatud teadusele. Sellise proportsiooni põhjal ei tekiks teadusteemade hüplemist nelja aasta tagant, mis on iseloomulik praegusele teadussisesele artiklikvaliteedile rõhuva projektipõhise teaduse juures, kuna rahastatavad teemad pole üldse seotud vajadustega teaduse järele väljastpoolt teadust.
Umbes sama proportsioon on EL-i Horizon 2020 programmis fundamentaalteaduse uurimisraha ja majanduse poolt teemastatud rahastatava TA vahel. Eesti teadlased on seni innukalt osa võtnud EL-i Raamprogrammist ning on teinud peamiselt TA tööd Eestile tehastele mittevajalikel teemadel. On saanud selle tegevuse eest kokkulepitud sellitöö tasu, kuid kuna TA projekti teema on reeglina välismaa tehase tootearendusega seotud, siis kommertsialiseerib selle konsortsiumit juhtinud tehas ja saab 100-1000 kordse kasumi projekti panustatud TA rahast. Eesti on jäänud pidevalt sellest projektile järgnevast tootemüügirahast ilma, sest EL-i projekti pole initsieerinud Eesti tehas oma tootearenduse teema baasil.

#Tegelikult toetame ka meie Euroopa „Horisont 2020” kava rahapanusega, samal ajal kui Eesti teaduse rahastamine on sisuliselt lõpetatud (ja meie Horisont suleti „rahapuudusel”).#

EL-i Raamprogrammis Horizon 2020 on teemastamata fundamentaalteaduse ja majanduse poolt teemastatud TA tegevuse rahastuse osakaal määratud aastast 2007, nagu märgib oma ettekandes Ülo Niinemets, kuid ta ei too ära teemastamata ja teemastatud teadusraha osakaalu, sest Eestis on praktiliselt kogu ehk 100% teadustegevus majanduse poolt teemastamata ja EL-is ilmselt 15% piires, seega EL-is jätkusuutlikult ja Eestis mitte.
Peale selle lõpeb eesti teadlase mõte ära selle koha peal, kus peaks teadustulemust kommertsialiseerima ja veel hullem on Eestis see, et teadlase ülesed ja välised mõjutajad ei näegi teadusel rolli meie majanduse ja tööstuse tootearenduse konkurentsivõime suurendamiseks ehk selleks, milleks on Horizon 2020 üldisest 80-st miljardist EUR-ist mõeldud 85%.

#Euroopa andekate toetusprogrammides, mis rahastavad perspektiivikate tippude oma teadusrühma loomist, Eestit ei ole.#

Kui baasi pole ja on vaid tipp, siis ei saa see tipp kõrge olla.

#Kui riigikogu saalist küsiti peaministrilt, millised teadussaavutused ta eelmisest aastast ise välja tooks, olid vastus ja teadmised kesisevõitu. Kolmel korral jooniti aga alla Leiutajateküla Lotte, mille peaministri väitel on ju loonud teadlased …#

Kui teadusele on teadusest väljastpoolt ootused ja vajadused esitamata jäetud ja lastud teadlastel ise määrata oma uurmisteemasid, siis määrabki teadlane ise oma uurimisteema ja kuna uurimisteemasid on maailmas miljoneid, siis pole lootustki, et mõni neist Eestis tehtavatest sadadest uurimisteemadest langeks kokku Eesti majandusele ja tööstuse tootearendusele vajaliku akadeemilise uurimisteemaga ja võimaldaks kasvõi teadusesse panustatud raha tagasi teenida. Kümne või sajakordsest kasust rääkimata. Ilmselt muutusi ei tule ja Eesti jätkab teadlase teadusteemalise hobitegevuse riiklikku rahastamist teadlasele pähe turgatanud teemal. Kuna hobid pole reeglina tulusad, vaid vastupidi, kulukad, siis tunnetab 99,9% mitteteadlastest eestlasi ennast vähem ohustatuna 1 promilli tealaste kulukast hobitegevuse rahakulutamisest, kui teaduse osakaal riigi kulutustes väheneks.

[…] * vt ka Teadus- ja arendustegematus. T. Stewart Õpetajatelehes, 2016 […]