Saksa lavastaja Werner Herzogi filmis „Fitz­ca­ral­do” on stseen, kus üle suure mäe transporditakse 300-tonnist aurikut. See on ühtaegu absurdne ja ülev. Nad ei pea seda tegema, võiks ju rahulikult teekonda planeerida ja jõge pidi kulgeda. Aga ei! Laeva mööda 40-kraadist teravnurka üles lohistamisele kuluv tohutu inimlik pingutus on kaunis nagu filmi peategelase unistus ehitada keset vihmametsa suursugune ooperiteater.

Vastuvoolu minemise ilu on Werner Herzogi filmide tuumolukorrad ja mulle on aastaid tundunud, et midagi sarnast ühendab ka paljusid töid Teatris NO99. Lavastused on olnud esteetiliselt väga erinäolised, kuid on tihti käsitlenud teemasid või katsetanud kunstilisi vorme, mis on laiema leviku leidnud alles hiljem. Olla eespool kurvi on olnud üks meie põhimõtteid.

Aastate jooksul on palju tähelepanu saanud meie lavastused, mida peetakse poliitilisteks. Kuid nende poliitiline tasand on alati olnud seotud poeetilisega. Ka „NO46 Savisaar”, milles poliitiline figuur on lausa pealkirjas, ei käsitlenud ainult ja isegi mitte peamiselt konkreetset poliitilist isikut. See olnuks liiga lihtne. Poliitika ja ühiskondliku poleemika all oli ajatum küsimus sellest, mida võim inimesega teeb. See püüd igapäeva abstraheerimise poole tundus Eesti ühiskondlikus arutelus puuduolev tasand.

See tunne kestab. Ka meie selle hooaja lavastuste läbivaks teemaks on kujunemas tung suurema kunstilise abstraktsiooni poole. Välja olmemõtlemisest. Seda suunda kannab Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo värskeim ühine lavastus „NO43 Kõnts”, mis on tõukunud konkreetsetest kirjandusteostest (Sologubi „Saadanasigidik”, Houellebecqi „Saare võimalikkus”, Harold Pinteri üks luuletus), kuid tõuseb destilleeritud abstraktsiooniks inimolemusest silmitsi sisemise ja välise kõntsaga.

Sedasama suunda kannab Semperi värske lavastus „NO42 El Dorado: klounide hävitusretk”, andes abstraheeritud vormi vaibumatule tungile, mis sunnib inimest kõigi saavutuste kiuste aina edasi. Ka märtsi keskel esietenduv lätlase Vladislavs Nastavševsi lavastus, mis tõukub ta enda Tveri oblastist pärit vanaemast, uurib ajatut püüdlust end omaenda minevikust lahti raputada. Ja et inimloomusel on siiski ka helgem pool, sukeldub 1. juunil Estonia kontserdisaalis koos ERSO ja Ellerheinaga esietenduv „Pööriöö uni” inimlike naudingute totaalsusesse ja küsib, miks on nii, et me neist hoopiski väljuda ei taha.

Tänapäeva tehnilised vahendid annavad võimsad vahendid kajastamaks seda, mis on igapäevane. Seetõttu on argist infot inimvõimete jaoks ilmselgelt liiga palju. Aga ühiskonna ega üksikisiku arenguks ei piisa vaid argiinfo tasandist. Just sellisel olmeajastul tuleb teatril keskenduda abstraktsioonile. See nõuab pingutust, nii teatrilt kui ka vaatajalt. Aga selles pingutuses on ilu.

LAUR KAUNISSAARE