Miks tundub, et muuseum omandab haridusprotsessis üha suuremat tähtsust ja tähendust? Sellel võib olla alateadvuslikult täiesti praktiline põhjus. Sest muuseumiharidus – see on ühtlasi ellujäämisõpetus. Nõnda et muuseum pole mitte üksnes ülekantud mõttes põhikool, vaid ellujäämisõppealane põhi kool.

Kui veel kord veidi lihtsustada – kõik see haridus on muuseumiharidus. Tegelikult. Sest kõik, mis ajalukku jäänud/jääb, on saanud/saab muuseumiasjaks, täpsemini – muuseumihariduse asjaks. Teoreetilisevõitu tõdemus, aga nii ta on.

Üritus mõtestada minevikku tähendab ühtlasi katset mõista tulevikku. Näide hariduse vallast: Mati Hint on tähendanud nõukogude aja hilisema poole hariduselu kontekstis, et „Üldine kohustuslik emakeelne keskharidus oli saavutus, mille väärtuse eitamiseks tuleks väga silmakirjalikult punnitada. See lai alus andis ka tänapäevased akadeemikud” (EE, 04.11.2015). Haridusega on õnneks nii, maaharimisega kahjuks mitte nii väga. Kuigi eesti elu alus on kumbki valdkond. Kui mõneski keeles on maaharimine andnud mõiste „kultuur” (vrd ld cultura ‘viljelus, harimine’), siis eesti keeles iseloomulikult sõna ‘haridus’.

Õpitud abitus, õpetatud abitus

Kui miski, siis ehk just muuseumiharidus suudaks vastu astuda õpitud abitusele – õpetatud abitusele. Lihtsalt, kuidas ise hakkama saada, kui midagi peaks juhtuma. Õpetatava abituse õppetunnid on kergesti omandatavad. Kui midagi on järjekordselt kehvasti läinud, öeldakse, et tahtsime parimat, aga läks nagu alati. No väga hea, kui läheb nagu alati. Tähendab: säilib järjepidevus. Sest kogemus õpetab, et võib minna palju halvemini.

Kuigi Eesti Vabariigi sadakond aastat on ajaloolises mõttes vaid hetk, on selle aja jooksul jõudnud üht-teist toimuda. Kõige drastilisemaid muutusi on läbi teinud põllumajandus. Selle aja sisse kuulub mõisamaade n-ö tagastamine maa pärisperemeestele (kui maa, samuti vee, õhu … puhul üldse eraomandusest rääkida saab), aga ühtlasi talude hävitamine ja põllumajandusliku väiketootmise kadu.

Võib peaaegu öelda, et Eesti põllumajandus on ajalooks saanud. Erilise tähenduse omandab seega põllumajandusmuuseum. Iseäranis nüüd, kus pole meil enam põllumajandusministeeriumi ega -ülikooli. Maaeluministeerium – see kõlab eestlase kõrva ja tunnetuse jaoks pea sama hästi ja ilusalt kui maaülikool (vrd linnaülikool, veeülikool, õhuülikool, õhtuülikool, ööülikool, eluülikool …). Nali naljaks – ei ühtki paha sõna maaülikooli pihta, väga ilus nimetus, aga kui tahaks seda veidi täpsemalt mõnda teise keelde ümber panna, ei saaks ju välistada ka geoloogiaga seostuvat võimalust. Loodetavasti jääb vähemalt põllumajandusmuuseum alles, ei tehta temast maaelumuuseumi. Et oleks paik, kus inimesi harida – harida väljamaalasi ja koolilapsi, unustamata ka neid Eesti asja ajavaid projektiülemusi, kes oma tähtsaid projekte tehes ei tee rukkil ja nisul vahet.

Maaelu – see tähendab peaaegu kõike. Põllumajandus tähendab tootmist. Põllumajanduslik väiketootmine on olnud aastatuhandeid eesti elu alus ja pidas ometi vastu kogu pika kolhoosiaja. Suurtootmine on lihtsalt suurtootmine, kord on ja kord polegi teist enam. Ei pea isegi sigade katk tulema, võib ka lihtsalt vool ära minna, mitte lõplikult, aga nii ajutiselt, piisab paarist-kolmest päevast.

Kultuurilisest järjepidevusest

Suuresti just tänu väikepõllundusele õnnestus omal ajal võita Vabadussõda. Sest meie põllumajandus oli pärast sakslaste lahkumist veel nii tugev ja elujõuline ja terveks jäänud, et võisime sõjaväele toitu omast käest anda, on tõdenud advokaat, pankur ja poliitik Oskar Rütli oma mälestusraamatus. Teine asi muidugi see, et Saksa okupatsioon tõrjus Eestist välja Nõukogude sõjaväe, keda oli sadu tuhandeid ja kelle väljaajamiseks meil endal jõudu polnud. Ja kui nüüd öeldakse, et põllumajandusliku väiketootmise kadu on saanud julgeolekuküsimuseks – kes võiks vastupidist väita?

Ütleks hea meelega, et ärge segage põllumeest toimetamast võrdsetes tingimustes teistega. Küll ta ise teab, mis teeb, toetudes aastatuhandete pikkusele kultuurilisele järjepidevusele. Mille ärahävitamiseks, nagu selgub, piisab vähem kui ühest inimpõlvest. Taastamiseks aga tuleb ilmselt otsast alustada. Ja siis on ikka hea, kui põllumajandusmuuseum on täitsa omast käest võtta. Ja muidugi ka arhitektuurimuuseum, kirjandusmuuseum, meremuuseum, nukumuuseum, rääkimata kunsti- ja ajaloomuuseumidest jne. Sest ilma ajaloo, kunsti, raamatute, arhitektuuri, mänguasjadeta … ei saa kohe kuidagi. Pluss kõik need muud kultuurivaldkonnad, mille saavutusi on peetud vajalikuks muuseumides talletada.

Üksvahe oli kombeks öelda, et muinsuskaitse – see on tulevikukaitse. Nõnda väljenduti aegadel, mil suur eesmärk oli taastada Eesti riiklik järjepidevus. Omaaegne rohkem poliitilise suunitlusega loosung hakkab lõpuks täituma reaalse sisuga. Kuidagi märkamatult on juhtunud, et minevikupärandi teadvustamisest ja alalhoiust võib kergesti saada tuleviku tagatis. Minevikukogemused osutuvad aktuaalsemaks kui n-ö tulevikumälestused.

KARL KELLO