Austet keelesõbrad, katsuge kirjuta praegu veel paar rida, kus te ei tarvitaks mitte yhtki Johannes Aaviku soovitet keelendit – sõna või vormi või konstruktsiooni –, ja te näete kohe, et iga oma kirjareaga teie jäädvustate ebateadlikult selle keelemehe mälestust.
Kui eesti keel oleks suurema rahva oma, siis oleks Johannes Aavik praegu arvatavasti veelgi ilmakuulsam. Seda, mis tema tööõhina tõttu on juhtund eesti keele ja stiiliga, ei ole teadaolevalt keegi kunagi nii lühikese ajaga ega nii põhjalikult läbiviind ühelgi muul keelealal.
Missuguseid haamrid, missuguseid vaiu, missuguseid raudkangisid oli ta valmis tarvitama, et Eesti tõugu tuimadesse pääajudesse taguda mõnede keeleliste paranduste ja uuenduste üliselget, paratamatut, loogilikku tarvet!
Kyll tuli tal rõhuta, et keel on rahva saadus, samuti kui õun õunpuu ja pähkel sarapuu vili. Keeles peegeldub ta looja iseloom, elutingimused ja ajalooline saatus. Kunstlik keeleparandamine on meie ainus pääsetee – selle tõe tahtis ta tuliste tähtedega meie inimeste ajudesse kõrveta.
Kuna see on ju yldteada, et keskkooli ylemad klassid on selleks, et unustada seegi vähene, mis kahes alamas klassis on grammatika alal õpit, siis ootame nii alama klassi kui gymnaasiumi õpilasi oma teadmisi tugevdama Aavikute majamuuseumi Saaremaal. Pääleselle, me maja tegi mullu läbi suured korrastused ja kõigel on nyyd uuem ja kenam väljanägemine.
Sääl saab tääda, mis tõukas Johannes Aavikut tagant, milline keel teda häiris ja millist igatses. Muuhulgas saab selgust, milline on kõige tyytavam konsonandest, kõige ninatargem, kõige edevam, see, kes end igale poole vahele topib. Kuuleme, millised sõnad oleks võind tarvitusele tulla, aga ei tulnd. Mida tähendavad nõmik, lidra ja nops. Teeme tutvust ka Johannese lellepoja Joosepiga, kellest hakkajamast kultuuri- ja muusikamehest pole Saaremaal kuuldud.
Hääd huvilised, kui olete tulemas, hoiatage meid ette, siis teame toad kraamida ja aia riisuda.
Olete tervitet ja oodat
JOHANNES JA JOOSEP AAVIKU MAJAMUUSEUM
Lisa kommentaar