Kui keskuse varasemad näitused on keskendunud pigem maa peal, õhus ja kosmoses toimuvale, siis seekordse ekspositsiooni teema on maakera sisemus ja see, mis on peidus mulla all. Välja on pandud maapõuest välja kaevatud tuhandeaastaseid hõbeehteid, eri liiki mäekristalle, kalliskive, aga ka dinosauruste luid. Omaette vaatepilt on rohkem kui tuhandest kristallist koostatud ja lae alla riputatud installatsioon, millele lambid ja laserkiired sädelust ja helki lisavad.

Õpilased toimetasid huviga eksponaadi juures, kus sai liiva seest dinosauruse skeletti välja kaevata. Kõrval vaatas peene traatvõrgu alt laste toimetamist filosoofilise rahuga pealt kolm kana – kaks musta ja üks vesihall. Kanad viitasid oma kohaloluga tõsiasjale, et nad on türannosauruse kõige lähemad sugulased – nad on ehitatud samast valgust mis türannosaurus. Muide, geeniteadlastel on õnnestunud kanale isegi türannosauruse jalad ja nägu külge kasvatada.

Omaette atraktsioon on film maakera sisemusest, maavärinatest, vulkaanidest jms. Seda võib soovitada põhjaliku õppematerjalina. Tõsi, filmis on väga palju infot, osa edastatud võõrsõnades. Seepärast toonitasid filmi näinud õpetajad, et enne vaatamist tuleks kõik teemad klassis korralikult läbi võtta. Pärast seda on film suurepärane kordamismaterjal. Paari inimest üllatas info, et maakera tuum on tahke ja alles selle ümber on sula välistuum.

Keskuse teadusteatris lavastati maavärinaid. Kaks lauda olid laamad. Õpilased liigutasid neid nii, nagu laamad liiguvad: lükkasid laamasid vastamisi, tõmbasid neid teineteisest eemale, lükkasid ühe laama serva teise laama peale, hõõrusid laamade servi vastamisi. Iga katse järel vaadati, mis sai laamade peal asunud esemetest. Üldine reegel oli, et mida kõrgemad esemed, seda rohkem nad „värisesid”. Arvata võib, et õpilastele sai pärast selliseid katseid maavärinate olemus põhimõtteliselt selgeks.

RAIVO JUURAK