Küll see Lumivalgeke on ikka ilus, ütlesin emale umbes kolmeaastasena, kui olin korduvalt vaadanud Siima Škopi illustreeritud „Lumivalgekese” raamatut.

„Kas sama ilus kui mina?” küsis ema vastu.

Vaatasin kord pilti, kord ema ja jõudsin järeldusele: „Sul on nina natuke suurem.”

Seda lugu on ema palju kordi naerdes jutustanud nii mulle kui ka oma sõbrannadele.

Lastele tundub ju oma ema alati maailma kauneim, mistõttu imestan senimaani, et nii väikesena märkasin selliseid detaile.

Kasvasin koos emaga Tartus Supilinnas. Ema töötas lasteaias, meie kodu oli väike ja ema sissetulek veelgi väiksem. Raamatuid selle eest ei ostetud.

Ema noorim õde (mul oli kaheksa tädi ja üks onu) õppis Tartu ülikoolis eesti filoloogiat ja kinkis mulle igal võimalusel raamatuid. Kõikidesse mu lapsepõlveraamatutesse on kirjutatud: „Kallile Reginale tädi Valvelt.” Hiljem lisandus sinna veel onu Hennu nimi, kes mu ilusa noore tädi endale naiseks võttis. See tädi ja onu on mänginud kõige suuremat rolli selles, et hakkasin raamatuid ja lugemist armastama. Hiljem õppisingi Tartu 8. keskkoolis kirjanduse eriklassis legendaarse õpetaja Vello Saage käe all.

Ema, kes oli hingelt romantik, suunas mind väiksest peale raamatuillustratsioone märkama. Ta kommenteeris tihti, millised pildid on ilusad ja millised talle ei meeldi. Ka emale endale meeldis joonistada ja loomulikult püüdsin lapsena teda jäljendada.

Joonistasin hästi palju ja kogu aeg. Nukke ja nukkudele riideid, sõbrannadele salmikutesse, kooli seinalehte ja joonistusnäitustele. Kuni sain teada, et on olemas laste kunstikool. Sinna sai astuda neljandas klassis. Nõukogude ajal, kui igasugune haridus oli tasuta, oli selles koolis erandina õppemaks. Ma ei tea, kui suur see oli, kuid minu ema seda maksta ei suutnud. Piinlesin aasta ja teisegi, kuni ema mu nurumisele alla andis, kunstikooli minu pilte näha viis ja majanduslikel põhjustel tasuta õpet palus.

Mind võeti kooli vastu. Käisin seal neli aastat, kolm korda nädalas, neli tundi järjest. Õppisin joonistamist, maalimist, skulptuuri, kompositsiooni ja kunstiajalugu. Kunstikooli kõigil tunnistustel seisab kõikides ainetes vaid üks hinne: viis. Ei saa öelda, et mul alati kõik õnnestus või et oleksin olnud teistest andekam, kuid mäletan oma tahet ja pingutusi.

Tagantjärele mõeldes oli see minu elus esimene sedasorti keskkond, kus kaaslased olid sarnase mõttemaailma ja püüdlustega ning õpetajad andsid õpilastele kogu oma oskuse ja armastuse.

Kunstiajaloo vihikuid vormistades pidime sinna otsima pilte ajakirjadest ja igalt poolt mujalt ning kujundama vihikud vastavalt teemale ja ajastule. Kunstiajaloo õpetaja Silvia Jõgever oligi see, kes mu vihikuid vaadates arvas, et peaksin minema raamatu­kujundust õppima. Olin kuuendas klassis, kui kõik lapsepõlve seigad paika loksusid ning ma endale teadvustasin: tahan saada raamatuillustraatoriks.

Astusingi Eesti kunstiinstituuti graafika erialale, kus kaks aastat õppisime kõik ühesuguseid aineid ja täitsime ühesuguseid ülesandeid, kuni kolmandal kursusel tuli spetsialiseerumine. See oli see, mida olin oodanud ja mille pärast graafika eriala valinud.

Igaüks pidi panema kirja, mida ta soovib järgnevad neli aastat õppida. Mina kirjutasin, et soovin õppida raamatuillustratsiooni ja -kujundust. Istusime hingevärinal klassis, et kuulda kateedrijuhataja Paul Luhteina kommentaare ja otsust …

„Regina Lukk, raamatuillustratsioon … aga teil ei ole ju üldse maitset!” ütles ta põlglikult.

Pidin solvumisest maa alla vajuma. Ma lausa karjatasin: „Kust te teate? Me oleme ju vaid ühe sedasorti töö teinud!”

„Noh olgu peale, mida ma teiega ikka teen!”

Võib-olla oli see tal strateegiline käitumine, võib-olla tõepoolest tolleaegne hinnang minu kohta, kuid see pani mu hambad risti töötama tõestamaks, et võin oma valitud alal olla hea. Kõik need neli aastat tegin oma erialased ülesanded hindele viis.

Diplomitööde tarvis saabus meie vähestest kirjastustest kooli väike nimekiri raamatutest, mida oli plaanis välja anda. Mina valisin Ernst Enno „Üks rohutirts läks kõndima”. Määrati ka diplomitöö juhendaja, mulle miskipärast kaks. Ühest neist ei pidanud ma lugu. Tundsin, et nii võib mu töö metsa minna.

Koputasin kateedri juhataja uksele ja astusin sisse. Paul Luhtein tõstis oma suure laua tagant pilgu ja küsis: „Jah, õpilane Lukk?”

Olin täis otsustavust: „Ma ei taha endale kahte juhendajat. See ajab mu segadusse.”

„Keda te siis tahaksite?” küsis Luhtein.

„Teid, kui sobib,” vastasin ühe hingetõmbega.

Luhtein oli ilmselgelt meelitatud: „Hästi, kirjutage avaldus.”

Arvan, et Paul Luhtein polnud enam aastaid kellegi diplomitööd juhendanud. Tal oli kateedri juhatajana niigi palju tööd ja vastutust. Ja ega ta mindki juhendanud. Laskis teha täpselt seda, mida tahtsin.

Käisime aasta jooksul õppejõududele oma tööd vist kümme korda ette näitamas. Võin öelda, et iga mu järjekordne pilt üllatas nii õppejõude kui ka kaasõpilasi. Luhtein muigutas suud, tal oli selline komme.

Eesti kunstiinstituudi lõpetasin cum laude. Paul Luhtein kutsus mu kõrvale ning ütles: „Vabandust, Regina, alahindasin teid. Soovin edu.”

Esimene minu illustreeritud raamat „Üks rohutirts läks kõndima” ilmus aastal 1983. Esimene papiraamat Nõukogude Eestis. Praeguseks olen illustreerinud pea 80 raamatut, mille hulka kuuluvad ka kaanekujundused, õpikud ja ajakirjad.

Tänan kõiki, kes mind on armastanud ja hoidnud ning olnud tähtsad mu valitud teel.