Kord kirjutasin emakeelepäeva puhul ajalehte loo sellest, kui tähtis on pöörata tähelepanu pisiasjadele keeles: komadele, mille asetusest võib sõltuda kogu lause tähendus, tühikutele, mis eraldavad grafeemid mõttekateks ja hõlpsasti loetavateks üksusteks, ja nii edasi. Nõnda nagu füüsik ei saa pidada ebaoluliseks aatomeid, millest koosneb uuritav tervik, nagu anatoom ei saa lihtsalt unustada rakke, millest ehitub organism, ei tohi keelekasutaja vaadata läbi sõrmede keele vähimatele osadele, millel keel rajaneb ja mis täidavad selles olulisi tähendust loovaid ülesandeid.

Sessinatses loos kirjutasin muu hulgas trükivigadest, noist väikestest libastumistest ja valesammudest, mida meie sõrmed klaviatuuril tangot tantsides nii kergesti tegema kipuvad. Ent oh irooniat: toimetaja pidas tarvilikuks loo pealkirja muuta – küllap oli minu pandu ebasobiva pikkusega – ja vististi külje trükki saatmise eelses saginas ei pannud ükski asjasse puutuv hing (toimetaja ise, küljendaja, korrektorgi) enam tähele, et uues pealkirjas on jõle trükiviga. Nii pidin järgmisel päeval nõutult kukalt kratsides lehest lugema pealkirja „Keel koosnebki pisiasjdest”.

Mõelge, keelest, trükivigadest kirjutava inimese emakeelepäeva artiklis on trükiviga. Ja veel pealkirjas, suurelt ja rasvaselt! Sellist konti ei saa kommenteerijad hambusse juba iga päev. Tõsi, vähemasti üks neist oli suuremeelne, leides, et puuduv täht pealkirjas on pisiasi ja emakeelepäeval andestatav, mispeale mina otsustasin, et ei hakka ka ajalehtnikega pahandama. Tegijal juhtub, nagu sellistel puhkudel armuheitlikult öeldakse. Neile aga, kes minult tolle vea kohta suusõnal aru pärisid, viskasin hoopis villast, öeldes, et viga ei olnud mitte ­trüki-, vaid triki-, artikli teemast johtuv taotluslik nali.

Muidugi on mul küllalt lõbusaid lugusid ka sellistest trükivigadest, mille eest võlgnen tänu oma, mitte kellegi teise sõrmedele. Iseäranis palju nalja teevad vead, mille tagajärjeks on soovitust erineva tähendusega sõna. Näiteks ingliskeelseid e-kirju lõpetades olen soovinud adressaadile all the best’i asemel nii all the beat’i, all the beast’i ja all the brest’i kui ka, oo õudust, all the pest’i.

Harukordne pole ka verbaalne soovahetusoperatsioon kirja lõpus: Priidust saab Pruut. Kolleeg, kelle nimi on Mari, trükib kirjade alla ühtepuhku Mati. Veel nimedest rääkides: kunagi jätsin teksti toimetades kahe silma vahele vea, mis oli teinud Marko Mummist, fotograafist, Narko Mummi. Palun vabandust. Kuid see, et Margus Hundist sai Marus Hunt, Gustav Suitsust aga Gustav Siuts, polnud küll minu, vaid kellegi teise viga.

Tähelepanelik lugeja kohtab selliseid trükivigadest tingitud semantilisi uperpalle ilmast ilma. Kunagi sattusin kimbatusega lugema pealkirja „Andres Oper lõi üle värava ja sai treenerilt kiita”. Hiljem selgus siiski, et ta ei olnud löönud üle, vaid ühe värava. Veel on mul meeles tekstid, kus maandumisest oli saanud mandumine, okulistist okultist, poksijast posija, autorist auror – mustade võlurite püüdja Harry Potteri raamatuis –, elektrijaamast elektrijama, postimüügifirmast potimüügifirma, maanteeametist maateeamet, piirivalvest piirivale, õppetoetusest õppeteotus ja üleskutsest „Tähistame lastekaitsepäeva!” skandaalne „Tühistame lastekaitsepäeva!”.

Riietuskabiinist oli kord tehtud riituskabiin, sisustussalongist sisutussalong, puuviljakoogist puuvillakook, luulekogumikust luurekogumik, vabariigist vagariik, maaväe ülemast määväe ülem (juhtoinas?), kristlikust moraalist kristlik koraal, politseinikest politseinukud, laevavrakkidest laevafrakid, ingliskeelsest inglikeelne, peatükkidest peatülid, peennaha õppetöökojast peenraha õppetöökoda, tülitsevatest Koreadest tülitsevad koerad, Kanal 2-st Kanala 2 ja raehoonest reahoone – nagu oleks kindral degradeeritud reameheks.

Jah, pole tantsijat, kes kunagi ei komistaks, ega kirjameest, kes kunagi ühtki trükiviga ei teeks. Vahel öeldakse, et vigadest on vaba ainult pühakiri, aga teate, mina ei usu isegi seda.