Eelmise aasta lõpus Tallinna teadlaste majas peetud mõttevahetusest nn Oki raporti kohta jäi meeldejäävana kõlama tõdemus, et 40 kirja sisu on taas aktuaalseks muutunud, seda just teaduskeele osas. Hiljaaegu oma 50. aastapäeva tähistanud teadlaste maja seisukoht esitamiseks valitsusele, riigikogule, HTM-ile oli mitte toetada doktoriõppe ja magistriõppe üleviimist inglise keelele, kuivõrd see lõpetaks eesti teaduskeele arengu. Eesti keel säilis teaduskeelena ometi läbi pika vene aja. Eestikeelne teaduslik terminoloogia tehti üle saja aasta tagasi tühjale kohale. Pealegi, õigusteadus on meil suuresti saksakeelne, rahvusteadused rahvuskeelsed. Ka Eesti teaduste akadeemia ei saa nõustuda soovitusega minna riiklike normatiivaktide tasandil kõigi ülikoolide tehnika- ja tehnoloogiavaldkondade magistri- ning doktoriõppes üle ingliskeelsetele õppekavadele ja õpetusele (vt ÕpL 15.01). Kui tänapäeva noored oskavad väidetavalt inglise keelt nii ehk nii, siis asjatundjad teavad, et see ei ole päris nii.

ÜLIÕPILASTE EMAKEELEOSKUS 2015 VS. 2010

Eesti keeleteadlased uurisid eelmisel aastal Eesti üliõpilaste eesti keele oskust (Kõrgkoolide üliõpilaste eesti keele oskuse tase, 2015). Kasutati sama testi, mida aastal 2010, mis mõõtis nii kirjakeeleoskust kui ka funktsionaalset keelekasutusoskust. Testi sooritas 187 üliõpilast, esindatud olid kõik avalik-õiguslikud ülikoolid. Vastanute hulgas oli viie aasta jooksul toimunud teatav suhtumise muutus: 2015. aastal käituti tunduvalt vastutustundetumalt – testi poolelijätnute osakaal kasvas 25 protsendilt 29-le ja nende osakaal, kes jätsid täitmata oluliste taustatunnuste osa (vanus, sugu, ülikool, eriala), kaheksalt protsendilt 18-le. Puudulik info taustatunnuste kohta tähendab, et 2010. ja 2015. aasta testi tulemusi pole võimalik võrrelda vanuse, soo, ülikooli ja eriala võrdluses. Taustatunnused jätsid täitmata enamasti nõrgemad vastanud, mis viis keskmise tulemuse kunstlikult üles.

Uuring näitas, et funktsionaalse keeleoskuse tase pole võrreldes 2010. aastaga muutunud – keskmine tulemus on sama. Emakeeleõpetaja ei saa üksinda vastutada õpilaste funktsionaalse keeloskuse arendamise eest. See on kõikide aineõpetajate ülesanne. Endiselt oli vastanute õigekeelsusoskuse tase kõrgem kui funktsionaalse keeleoskuse tase ja see ei ole muutunud 2010. aastaga võrreldes, hoolimata sellest, et rakendatud on uus õppekava, kasutusele on võetud uued õpikud ja oluliselt on tõhustatud eesti keele õpetajate täienduskoolitust – uus õppekava pole oma mõju veel avaldanud. Õigekeelsuses vajavad gümnaasiumiõpilased individuaalset tähelepanu, sest tööks nõrgematega ei saa võtta hästi toimetulejate enamiku aega. Vähemalt osa emakeeletundide puhul soovitatakse rakendada õpet tasemerühmades.

Kuigi õigekeelsusülesande sooritust (54 p) võib pidada rahuldavaks, on meie kõrgkoolides nimetamisväärne hulk üliõpilasi, kellele valmistab õigekeelsus raskusi. Ilmnes ootamatuid lünki tavaliste sõnade tundmisel. Igapäevase sagedase sõnavaraga saadi hästi hakkama, puudujääke on harvema ja poeetilise sõnavara tundmisega. Ametliku e-kirja koostamisega polnud probleemi ei aastal 2015 ega ka 2010 – mis viitab sellele, et elektroonilise suhtluse reeglid ja etikett on igapäevase praktika käigus omandatud ega vaja süvendavat käsitlust kooliõpetuses.

KUULAMISOSKUS KAHANEB

Mis väärib tähelepanu – kuulamisoskus kahaneb. Funktsionaalses keeleoskuses osutuski kõige problemaatilisemaks suulise teksti mõistmine. 2015. aastal oli ülesande sooritanute keskmine punktisumma 38,9, 2010. aastal 53,9. 14-palline tagasilangus on märkimisväärne, arvestades, et teiste ülesannete puhul olid 2015. aasta tulemused paremad kui 2010. aastal. Suulise ettekande mõistmise oskust võib pidada kõrgkooliõpingute jaoks täiesti vastavaks vaid 15%-l vastanutest 2010. aastal ja 7,5%-l 2015. aastal. Üle poole vastanutest ei suuda suulisest ettekandest talletada muud kui üksikuid detaile. Kuivõrd üle poole testi sooritanutest ei saa aru suulise teksti mõttest ega suuda seda reprodutseerida, tuleb tõdeda, et eesti kool ei ole suutnud ette valmistada õpilasi kõrgkooliõpinguteks, kus peamine tööviis on just loengute jälgimine.

Üks uuringu läbiviijatest, TLÜ professor Krista Kerge on tõdenud, et kuulamisoskusega tuleb gümnaasiumis väga teadlikult tegelda – muude maade statistika ja kogemuski ütleb, et noored klõbistavad klahve ja vestlevad märksa vähem kui varasemad põlvkonnad. Ülikoolis on näha, et liiga paljud usuvad multitasking’u võimalikkusesse. Kuulama peaks aga nii, nagu tuleks kuuldule kohe reageerida – nagu kuulatakse inimest, kellele kohe antud vastusest sõltub vastaja töö ja leib.

KÕIGE HÄDISEMAD

Krista Kerge sõnul tuleb eriti tõsiselt võtta seda, et kasvatusteaduste erialade üliõpilased olid 18% alla keskmise ja kõige hädisemad kogu uuringus: „Tooksin kohe siia kõrvale asjaolu, mis hiljaaegu hämmastas emakeeleõpetuse infokeskuse rahvusvahelisel ümarlaual: Soome kolleegide ettekandest selgus aastal 2013 sai igale õpetajaeriala õppekohale vastu võtta vaid alla 5% kandideerijatest, ukse taha jäi 95,3% soovijaid. Kardan, et meil jääb ainult 5% ukse taha … Õpetajahariduse prestiiž aga sõltub õpetajaameti prestiižist ühiskonnas” (www.tlu.ee, uudised. Intervjuu, 18.01).