Kas välismaal õppimine muudab õpilase suhtumist kodukooli?

Pidime eelmise õppesemestri lõpus tegema haridusteemalise miniuurimuse. Kuna pooled meie grupist olid käinud keskkooli ajal vahetusõpilaseks ning ülejäänud seda võimalust kaalunud, otsustasime uurida, kas välismaal õppimine on muutnud noorte suhtumist Eesti kooli. Ja kui on, siis kuidas.

PISA ja TIMSS on näidanud, et Eestis omandatud haridus on maailmas arvestataval tasemel, seega otsustasime uurida, kas välismaa koolielu kogenud noored arvavad niisamuti. Püstitasime hüpoteesi: „Vahetusõpilased hakkasid pärast välismaal õppimist Eesti koolisüsteemi kõrgemalt hindama.”

Meie internetipõhisele küsimustikule vastas 32 vahetusõpilast, kes olid veetnud aasta maailma eri riikides ajavahemikus 1999–2015. Vastuseid saime järgnevate riikide kohta: Austraalia, Austria, Bulgaaria, Colombia, Ecuador, Holland, Jaapan, Norra, Saksamaa, Šveits, Taani, Tšiili, Türgi, Ungari, USA ja Uus-Meremaa. Et kokkuvõtete tegemist hõlbustada, analüüsisime vastuseid regiooniti. Etteruttavalt võib öelda, et ainsana ei paranenud arvamus Eesti koolist Skandinaavias õppinud noortel. Järgnevalt toome välja vastanute põhjendused regiooniti.

Lõuna-Ameerika

Lõuna-Ameerikas vahetusaastal olnud õpilastel muutus arvamus Eesti koolist üldiselt paremaks. Eriti õpiti hindama Eesti koolide suhteliselt vaba koolikorda ja tasuta hariduse omandamise võimalust. Tšiilis, Ecuadoris ja Colombias pidid õpilased kandma konservatiivset koolivormi. Hommikuti pärast esimese tunni algust lukustati kooliväravad ning varem lahkumiseks pidid nad taotlema eriluba. Kooli igapäevaelus oli tähtsal kohal religioon ning õpetajad asusid õpilastest hierarhias palju kõrgemal. Kuigi Eesti kool ei ole nõnda range ja õpilastel on siin rohkem vabadust, märkisid vahetusõpilased, et Eesti koolis on tunnis märgatavalt parem kord. Näiteks Tšiili keskkoolis õppinu meenutas, et sageli kitkuti tundides kulme ja tegeldi kõige muu kõrvalisega, samal ajal kui lapsevanemad erakoolile suurt õppemaksu maksid.

Negatiivseks peeti Eesti koolisüsteemis õppeainete suurt mahtu. Kui Lõuna-Ameerikas on klass spetsialiseerunud näiteks reaalainetele, siis õpitaksegi ainult neid. Nii on õppeaineid vähem ja õpilasel aega ka hobide jaoks. Tundides oli võrreldes Eestiga vähem teooriapõhist lähenemist ning rohkem pandi rõhku praktilisele poolele.

Aasia

Aasia koolides õppinud noored hakkasid samuti Eesti kooli kõrgemalt hindama. Nad leidsid, et Eesti koolisüsteem on mitmekülgne ning kõrgel tasemel, siin väärtustatakse õpilase enda arvamust ja seisukohti. Türgi kohta toodi välja, et seal õpitakse vaid eksamite jaoks ning kuna õpetajad on kehva ettevalmistusega ja riigi õppekava nõrk, võtavad õpilased eksamite edukalt sooritamiseks eratunde, mille kulud ulatuvad tuhandetesse eurodesse.

Jaapanis õppinute sõnul on sealne koolisüsteem äärmiselt vanamoeline. Klassides puuduvad võimalused digitehnoloogilisteks lahendusteks ning õpetajad on täielikud autoriteedid. Jaapanis on õpilased on kogu aeg ühes klassis ja õpetajad on need, kes klassiruumist klassiruumi liiguvad. Õpilased koristavad Jaapanis igal hommikul ise klassi ja koolilõunaid ei ole.

Kesk-Euroopa

Kesk-Euroopas (Saksamaa, Holland, Austria ja Šveits) vahetusõpilaseks olnud noored tõid välja, et õppida oli seal huvitav ja rohkesti tehti praktilisi töid. Õpetajate ja õpilaste suhtlus oli vaba, julgeti küsida, ei kardetud avaldada oma arvamust. Samas oli ka vastanuid, kes leidsid, et Saksamaal oli teadmiste omandamine palju üksluisem ja Austrias õpetaja arvamus alati kõige õigem. Lisaks toodi selle regiooni puhul välja topelttundide rakendamine. Taoline tunniplaan võimaldas teemadesse süveneda ja pöörata rohkem tähelepanu ühele ainele. Kontrolltööd toimusid harvemini ja nende jaoks olid mõeldud n-ö eksaminädalad.

Ingliskeelsed riigid

Ingliskeelsetes riikides õppinud õpilased hakkasid samuti Eesti koolisüsteemist paremini mõtlema. Välisriikide juures peeti kasulikuks eri õppemeetodite, nagu rühmatööd, praktika ja mängud kasutamist. Samuti meeldis õpilaste ja õpetajate vaba suhtlus ning kodutööde vähene hulk. Eesti kooli juures peeti negatiivseks üleliigse info käsitlemist ja õppekava liigset rangust, mis pärsib õpilase mõtlemis- ja analüüsivõimet. Samas toodi välja, et Eesti koolid on õpilasesõbralikumad ning annavad riikliku õppekavaga tugeva põhja ülikooliks. Arvati, et Eesti koolis peaks pöörama praegusest rohkem tähelepanu sotsiaalsete oskuste arendamisele. USA kooli puhul toodi välja huvitav fakt: kui Eestis on tunniplaanid nädala lõikes, siis USA-s on õpilastel iga päev üks ja sama tunniplaan.

Põhjamaad

Ainsana muutus arvamus Eesti koolisüsteemist halvemaks Skandinaavias õppinutel. Seal mõisteti, kui palju Eestil veel arenguruumi on. Norras ja Taanis õppinud hindasid sealse kutsehariduse populaarsust ning õpetaja ja õpilase avatud, sõbralikku ja võrdset suhet. Eesti koolilt oodatakse rohkem valikuvabadust, paindlikkust, individuaalset lähenemist ning õpilaste soovi koolis käia. Vastanute arvates on kurb, et Eesti õpilased ei tunne kooliskäimisest rõõmu.

Kokkuvõtteks

32 vahetusõpilasest arvas vaid üks, et õpingud välisriigis ei muutnud tema suhtumist Eesti koolisüsteemi. Kuidas ja mil määral hinnang muutus, olenes regioonist ja kultuuriruumist, kus õpilane väliskogemuse omandas. Väliskogemus pani noori mõistma, et kuigi Eesti koolisüsteemis on murekohti, pole siinne olukord halb ja meil on palju, mille üle uhkust tunda.

Meie arvamus ühtib suuresti miniuurimuse tulemustega – õppimine välismaal aitab märgata Eesti kooli tugevaid külgi, kuid ka mõningaid nõrkusi. Võõras kultuuris õppimine ja elamine arendab ning õpetab moel, mis kodumaal võimalik ei ole. Mõeldes välismaa koolides kogetule ja miniuurimuse tulemustele, loodame, et õpilase ja õpetaja suhtlus muutub Eestis aja jooksul vabamaks. On tähtis, et õpilane julgeks öelda ja arutleda, sest alati ei ole andjaks ja teadjaks vaid õpetaja – ka õpilane võib oma vaatenurkadega õpetajat õpetada. Õppimine on ju siiski vastastikune.