Theatrumis tuleb lavale Lembit Petersoni lavastuses ja VHK teatrikooli abiturientide esituses Pedro Calderón de la Barca „Armastusega ei tehta nalja”.

Kas seegi on vaid nali, et armastusega ei tehta nalja?

Kus on habras piir armastuse ja mittearmastuse vahel ja millal see ületatakse?

Kus läheb piir mängu ja mittemängu vahel ja kumb neist viib meid lähemale tõele?

Koos Vanalinna hariduskolleegiumi gümnaasiumi lõpuklassi õpilastega püüame siseneda sellesse teemaringi, asudes järjekordsele klassikalise teose avastusretkele.

Sedapuhku teeme kaudse kummarduse Cervantesele, kelle aastat maailmas tänavu tähistatakse, tuues lavale ühe tema kaasaegse, Pedro Calderón de la Barca (kellele Cervantes ilmselt suureks eeskujuks oli) komöödia „Armastusega ei tehta nalja”. Uurime, mida kõike võib armastusega naljatamine endaga kaasa tuua …

See saab olema omamoodi rännak barokiajastu Hispaaniasse, teatri kuld­aega. Calderóni näidendi noored ja vanemad tegelased on meist ligi 400 aasta kaugusel, tegutsesid Kastiilias, mis on meist üle 3000 km kaugusel. Ja ometi on miski, mis meid nende tegelastega ühendab – nii et nad on kuidagi, „mingis dimensioonis”, meile väga lähedal, isegi väga lähedased.

Teatri kaudu tuleb see mõõde loodetavasti igasse meie etendusse ja me võime selle meediumi kaudu püüda vaadata ja mõista, mis meis, inimestes, on ajalikku, mööduvat ja mis on see, mis jääb, on äratuntav. Ja kuidas, mille või kelle kaudu leida see jäävaga ühendusse viiv tee.

Jüri Talvetit tsiteerides: „Komöödias „Armastusega ei tehta nalja” intriigi ja näivuste tasandi laseb Calderón (nagu ka tema teises tuntud komöödias „Nähtamatu daam”) punuda naistegelasel. Kuigi läbi nalja ja naeru, tõstatab see näidend sugupoolte vaimse vahekorra küsimused – mis ju tänapäevagi postmodernses Läänes ülimalt pinevaina ilmnevad – otsejoones esiplaanile. Täiendavalt aga hõlmab see komöödia samuti täiesti postmodernsena kõlava keele ja tõeluse omavahelise suhte filosoofia.

Teravdatult kangastub Calderóni näidendeis ka baroki üks peateemasid ja -dilemmasid – näivuse ja olemuse (tõeluse) vahekord. — Näivus ei ole (neis näidendeis) ühekülgselt taunitud, vaid kooskõlas näiteks Baltasar Graciani barokkfilosoofiaga – on tõeotsingus asendamatu, isegi kui lõplik tõde ise osutub lõppkokkuvõttes kättesaamatuks või oma avaldustes erisuguseks. Ka armastuse lätteid ja maagiat — ei saa seletada pelgalt mõistuse tõed.”

Selle vaimuka, sisuka ja võluva komöödia on elegantselt tõlkinud August Sang.

Lavastust mängitakse 7., 8., 9., 10., 11., 13., 14., 15., 16. ja 20. juunil kell 19 Theatrumi saalis. Lavastaja Lembit Peterson.

Kunstnik Riina Vanhanen. Osades VHK teatrikooli abituriendid.

Teisi Theatrumi lavastusi: