Teadusfilosoof Karl Popper kirjutas Teise maailmasõja koledustest ja isiklikest kogemustest ajendatuna mahuka teose „Avatud ühiskond ja selle vaenlased” (1949). Väga üldistatult käsitledes nägi Popper avatud ühiskonna vaenlastena autoriteediusku, suletud kogukonda ja bürokraatiat. Viimased kolm on omavahel korrelatsioonis.

Iseseisvus

Kui loeme uusi sotsiaalpsühholoogilistele uuringutele toetuvaid autoreid (näiteks Daniel Pinki), võime leida, et nii üksikisiku kui ka organisatsiooni arengut soodustava elemendina on oluline autonoomia ehk iseseisvus. Autonoomia loob töötajatele võimaluse ise otsustada ja vastutada oma töökorralduse eest.

Avatud ühiskonna vaenlase, bürokraatia mõjul saab autonoomia aga pärsitud. Ehk siis liiga palju ettekirjutusi piirab üksikute inimeste otsustusvabadust ja ühiskonna avatust. Kui lisada siia veel Popperi mõttes usk juhi autoriteeti, näeme selle tagajärjel lõpuks autoritaarseid juhte, kes on pannud „masinavärgi” bürokraatlikult korrektselt tööle.

Autoritaarse juhi jaoks on bürokraatia võimu kinnistamise instrument, milles juhtimine vastab küll bürokraatlikult seadustele, aga tegelikkuses elavad töötajad hirmu õhkkonnas ja nende initsiatiiv on maha surutud. Sisuliselt võib sellisel juhul rääkida ka põhiseaduses sätestatud inimõiguste rikkumisest.

Viimast on keeruline tuvastada, sest üles kerkivad küsimused on siis eelkõige seotud raskesti mõõdetavate eetiliste kategooriatega. Pärsitud isikliku initsiatiivi tagajärjel väsivad hirmunud alluvad seadustele vastavate paberite täimisest, sest sisulist mõtet nad selles ei näe. Midagi uut ei sünni ja inimesi tabavad depressioon, tüdimus, ükskõiksus ja jõuetus.

Individuaalse potentsiaali aktualiseerimine

Vaadates bürokraatia võimendumise probleemi kooli seisukohast, on kooli kui organisatsiooni arengu eeldus samuti võimalikult suur autonoomia, kooli „oma nägu”. Erakoolegi luuakse sellest vajadusest lähtuvalt.

Õpetajate täiendkoolitus on autonoomia tagamise üks olulisemaid komponente. Selleks peab õpetajatel olema vabadus valida koolitused vastavalt nende kätte usaldatud laste vajadustele ja õpilaste potentsiaali arenemispüüdlustele.

Kõik koolid ja nendes õppivad lapsed on erinevad ning just nendes erinevustes peitub ainulaadne potentsiaal. Potentsiaali aktualiseerimiseks tuleb tõsiselt arvestada õpilaste individuaalse eripäraga. Selleks peavad koolil olema autonoomsed võimalused ja vahendid oma õpetajate koolitamiseks vastavalt koolis sirguvate noorte individuaalsusele.

Tulevase areneva kultuuri loojateks saavad olla ka vaid vabad indiviidid, iseseisvad isiksused. Ohtlik on unustada ära tõsiasi, et kool on alati olnud ja jääb kultuurielu lätteks.

Koolitusvahendite defitsiit

Enne õpetajate streiki 2012. a oli õpetajate täiendkoolitus seotud palgaga, mis tähendas, et 3% töötasufondist kooli eelarves oli ette nähtud õpetajate koolituseks. Praegu on see protsent ainult üks.

Koolijuhtide ühendused tegid mitmeid pöördumisi haridus- ja teadusministeeriumi poole, et viimast ei juhtuks, aga ministeeriumi ametnikud ei võtnud koolijuhte kuulda. Kui koolidel puudub võimalus otsustada vastavalt oma õpilaste spetsiifikale õpetajate koolituse üle, väheneb kahjuks ka koolide autonoomia.

Ülikoolide pakutav tasuta täiendkoolituse võimalus õpetajatele oleks väga hea, kui pakutav valik rahuldaks koolide vajadusi. Õpetajad kurdavad, et valik justkui oleks, aga kui valima hakkad, pole võtta midagi. Ja kui oma kooli jaoks sobilikke koolitusi võtta ei ole, tuleb need ikkagi ise korraldada. Aga seda teha on raske.

Suured pingutused

Erivajadustega lapsi õpetav Tartu Maarja kool kuulub munitsipaalkoolina Eesti Waldorfi koolide ühendusse. Viimane on Eesti Waldorfi koolide õpetajate koolitamiseks teinud juba aastaid head koostööd Tartu ülikooli õpetajate täienduskoolitus- ja kutseaastakeskusega.

Maarja koolis rakendatava ravipedagoogika arendamiseks saime tänu headele inimestele Waldorfi koolide ühenduses ja TÜ-s oma koolis organiseerida aastase kursuse „Ravipedagoogika rakendamine Waldorfi koolis” (320 tundi), kaasates sinna Waldorfi pedagoogid üle Eesti ja kutsudes õppejõududeks pikaajalise elu- ja õpetajakogemusega ravipedagoogid Lääne-Euroopast.

Kursuse toimumiseks tuli laiemalt koopereeruda ja otsida raha. Waldorfi koolide ühendus kirjutas selleks projekti, millele saadi õnneks toetus. Lisaks taotlesid kaks Maarja kooli õpetajat Tartu linnalt koolitusstipendiumi. Tänu Tartu linnaametnike mõistvale suhtumisele õpetajad toetuse said. Koolile riigi poolt ette nähtud väike koolitusraha tuli kahe aasta peale ära jagada, et eelarvega välja tulla. Peab olema tugev tahe ning üksjagu head õnne, et asi õnnestuks. Tänu heale koostööle on meil sellel õppeaastal õpetajakoolitusega seega väga hästi läinud. Samas, kas ei võiks õpetajad selle energia ja närvikulu, mis läheb kombineerimisele, suunata otse oma pedagoogiliste võimete arendamisse ja igapäevatöösse õpilastega?

Avatud elulisus või masinlikkus

Suurepärane on näha indu täis õpetajaid, kellel on õnnestunud iseseisvalt oma koolitusi planeerida ja valida. Tegevõpetajad ootavad, et neid koolitaksid kogemustega inimesed, kellelt on õppida midagi elulist ja praktilist.

Kuidas luua head õpikeskkonda sotsiaalpsühholoogilises mõttes? Kuidas inimlikult mõista ja toetada kolleege ja õpilasi nende isiklikul, ainulaadsel ja kordumatul arenguteel? Kuidas arendada endas julgust olla loov? Kuidas suuta taluda oma eksimusi ja olla võimeline neist ka õppima? Kuidas luua ja hoida usaldust? Kuidas kaotatud usaldust tagasi võita? Kuidas teha koostööd? Jne.

Elulisus aitab tagasi tuua õpihuvi ja koolirõõmu, mis Eesti koolides on eksamiteks valmistumise tuhinas sageli kaduma läinud. Bürokraatlik, tsentraalne ja standardne koolitussüsteem kipub kalduma abstraktse, kuiva, ebahuvitava, elukauge ja ebainimliku masinlikkuse suunas. Ka muutuste läbiviimine on liigsete bürokraatlike takistuste tõttu keeruline, tülikas ja aeglane.

Must stsenaarium

Halva ennetamiseks on vahel tark ette kujutada musta stsenaariumi ehk siis avatud ühiskondlikkusele vastandlikku suundumust. Liigne tsentraliseerimine võib viia standardile vastavate „ühenäoliste” õpetajate „tootmiseni”, kellest oma eeskujuga saavad masinlikuks muutuvas koolis isikupäratute otsustusvõimetute inimeste „tootjad”.

Nii võib arendada küll kõrget intellekti, aga sellega võivad kaasneda nn sotsiaalsed puuded, võimetus mõista, kaasa tunda, hirm suhteid luua ja läbi rääkida jms. Võimetus teha koostööd viib kapseldumise, teistest eraldumiseni. Eraldumises tekivad tegelikkusele mitte vastavad kujutelmad, mis võivad kergelt muutuda vaenulikeks eelarvamusteks, andes sellega põhjust mitte suhelda ja ühtlasi psühholoogilise pinnase Popperi mõttes suletud kogukondade tekkeks. Lihtsalt inimlikus võtmes võime sellises suundumuses näha kohutavaid tagajärgi.